Tegelikkuses said probleemid alguse juba suvest, kui auto katki minemise pärast ja sellega seoses olnud probleemidega jäid paljud trennid ära ning tulid sisse mitmepäevased treeningpausid. sellega seoses ka suur stress, mis väsitas nii vaimselt kui füüsiliselt. Vahepeal sai treenidega jälle jonksu ja siis tulid uuesti probleemid, sama asjaga seoses. vahepeal oli selline lootusetuse ja käegalöömise tunne ning alles mõned nädalad tagasi, kui uus auto sai hoopis ostetud ning vana probleemid seljataga.. Selle aasta teises pooles on nii palju probleeme olnud elus, et kuhjaga kõik ilusad aastad tagasi tehtud. Loodan, et nüüd edasi saab vaid paremaks minna!
Aga jätkates, just siis, kui vahepealsed probleemid tundusid olema seljataga, tuli nädalane treeningpaus haiguse pärast. esimest korda sain jooksurajale 2nädalat enne Haanja Jala100. Treenitus oli täiesti null, joosta ei jaksanud eriti. Siis pidi riskima ja rõhuma kiirusele, lootuses veidikenegi olematut vormi kiirelt tõsta, risk oli suur... Seekord risk ei õigustanud ennast. 10aastat pole põlvedega probleemi olnud aga kiirelt alustades, õnnestus mõne trenniga põlv ära põrutada - lihased olid liiga nõrgaks jäänud ja ei kaitsnud piisavalt põlve. poolteist nädalat Haanjani ja ma polnud isegi kindel, kas ma seekord üldse jooksen, aga lootsin siiski. Iga päev jälgisin ja ravisin põlve, pühapäeval, nädal enne Haanjat üritasin veidikenegi joosta aga 6km järel pidin tagasi kõndima-põlvevalu ei lasknud enamat. isegi kõndimine oli raske. Sel hetkel sündiski otsus, et isegi ei ürita joosta enne Haanjat ja üritan koha peal joosta/kõndida nii kaua kuni põlv laseb. uus eesmärk oli läbida rada alla 14tunni või kuniks jaksu on. Ei lähe end tapma vaid läbingi vastavalt enesetundele.
Haanjasse sai sõidetud koos Sireti, Marika Roopärg-ga(naiste maratonivõitja) ja Mari Boikoviga (naiste 100km võitja). Põlv lasi kõndida aga andis tunda veel päev enne jooksu - jalutasime 1ringi läbi ja tutvustasime Marikale rada. Aga meeldiv seltskond, suurepärane ilm - nii et saigi otsus tehtud, lihtsalt katsetada. Eelmise pühapäevase trenni pärast, ise eriti ei oodanud, et suudan üle 6km läbida joostes ja ütlesin kõigile selgelt, et üritan alla 14tunni läbida. Ma muidugi ei saa aru, miks keegi ei uskunud vaid arvasid, et ma teen nalja? aga seis oli hetkel selline ja enamat loota polnud alust.
Ja tuligi start. Võtsin asja rahulikult ja lasin päris hulgal rahval ilusti ees minna - jooksin rahulikult, just nii nagu enesetunne lubas. asfaldi osa peal läksin eesolijatest tasapisi mööda. Ainult Silver jäi ette - püüdma ei hakanud, sest hetkeseis oli teada - jooksin enesetunde põhjal. Etteütlevalt võib öelda, et kuna Haanja rada ei ole raske vaid suhteliselt kerge, siis energia otsa ei saanudki. Koguaeg ootasin, millal põlv valutama hakkab või millal energia otsa saab, seda hetke ei tulnudki. 7ringil olin hoopis kõige kiireim :D jooksu ei seganud isegi vahepealsed kiired pooleminutised metsapeatused, ei seganud ka see, et tihti polnud jooke valmis pandud ja pidin ootama või ise välja valama - kuna ei läinud võitma ega aega tegema, siis oli mahti jooksu nautida ja kaasjooksjaidki ergutada. Maratoni vaheaeg oli veidike üle 3:25. Ilm "keeras ära" kuskil veidi enne 4tunni täitumist. hakkas sadama, vahepeal lausa padukat, ja tuli kohati ka tugevamaid tuulehoogusid. Otseselt see enesetunnet ei seganud ning joostes külm ei hakanud aga loomulikult mõjutas see jooksukiirust - iga ringiga läks rada libedamaks ning kohati oli tegu, et mitte metsa joosta, üritades jalgeil püsida. Kui alguses olid libedad ainult järsemad laskumised, siis tasapisi läksid libedaks ka päris lauged laskumised ja kohati isegi täiesti tasased metsateed. Jooksutempo langes sellepärast muidugi kardinaalselt, siledate taldadega püsti püsimine sellistes tingimustes läks kohati õnnemänguks. Aga joosta jaksasin sellegipoolest ilusti edasi. Igal ringil ootasin, millal põlv järgi annab ja läksin järgmisele kartus hinges...
Nüüd siis lõpust. 12ring hakkas läbi saama ja möödsin Rain Vellerind-st ergutades aga tema mainis, et jätab külma pärast pooleli - vaimselt mõjusid need sõnad endalegi, kuidagi masendavalt ja lootus lõpuni jõuda kustus. Vahefinisis küsisin veel sirtsult, kas jätan pooleli minagi enne kui liiga hilja? Ergutati rajale ning jätkasin aga mõtetes teadsin, et see saab olema viimane ring. valesti tegin, et jätkasin. esimese kilomeetriposti juures mõtlesin, et jääks seisma ja jalutaks tagasi aga ei, jooksin pea 2kilomeetrini, asfaldi lõpuni. Sellel viimasel ringil tundsin kuidas iga meetriga hakkavad reielihased (ei olnud enam lihased vaid pehme süldi tunne) järgi andma ja selle tagajärjel hakkas ka põlv valusamaks minema, lisaks veel jalatallad, mis läksid ülihellaks ja valulikuks igal maandumisel. Teadsin nendel kahel viimasel kilomeetril, et see on kindlasti viimane ring ja läbin selle kasvõi tasakesi jalutades... 82km... energiat oli veel kehas küll aga jalalihaseid polnud... Samas olin ise ülirahul, et jõudsin nii kaugele.. ei olnud pettumust, ei olnud kurbust, oli vaid kadedus nende üle, kes mööda jooksid :D Ise ei arvestanud sellega, et kohati tuli paduvihma ja jahe tuul, mis tegid olemise nii külmaks, et värisesin üle keha.. tõustes 3,5km jooksupunktini teadsin, et ei jaksa seda külma, ringi lõpuni kannatada vaid jalutasin lõdisedes otsemat teed mööda, finishipunkti. Ei olnud enam vahet, kas läheb kirja 12 või 13ringi - mõttes oli vaid lootus, saada sooja! Vaimselt andis sooja vaid mõte, et ületasin ennast ja oma lootusi. Autosse istudes värisesin nii üle keha, et ei suutnud võtit ise ettegi saada. peaaegu tund aega kuuma dussi all tõi tagasi mõnusa soojese. ei , ma ei jätnud pooleli mitte külma pärast, nagu kirjas kuskil oli - see oli vaid tagajärg kõndima jäämisele. Tegelikkuses olin rahul tulemusega, lihtsalt reielihased ja valusad tallad ei lasknud edasi joosta ja ei näinud mõtet endale veel lisaks liiga teha ja pimedas ohtlikel libedatel laskumistel riskida. hetkel olid juba mõttes uued võistlused ja see, et endale ei tohi veel rohkem liiga teha. see lükkaks vaid paranemist pikemaks ning paneks eelseisvad, järgnevad võistlused kahtluse alla. Enda päeva eesmärk oli kuhjaga täidetud ja see otsus oli õige. Läksin ju kohale vaid läbima... jah ei läbinud lõpuni aga selle eest läbisin joostes ja hetkseisu kohta veel päris heas tempos!
Hetkel, hakkab kaduma jalgadest kangus aga põlv jäi siiski peale jooksu valusaks ning tahab ravi ning puhkust lähematel päevadel. Uuesti treeningutega alustan, kui tunnen, et põlv on selleks valmis.
Ultrajooksu seeriavõistlust on veel siiski võimalik võita - selleks pean võitma hetke sarja liidreid vaid täpselt 20km-ga, mis on täiesti reaalne! Oluline on treeningutega kiirelt uuesti joonele saada! Nii, et kohtume Viimase Öö Unistusel - tahtsin küll seda võtta kergelt (ilmselt kül ilm, libe rada - lumi/jää) aga tundub, et peab veidike pingutama :D Vahepeal saab pikema treeninguna võtta Vana-Aasta Maratoni. Mari küll küsis, kas oleksin nõus seal talle alla 3tunni tempomeister olema aga see oleks ilmselt liiga kiire mu jaoks - võtaksin seda pigem pikema tempojooksuna nagu praegune plaan ette näeb. Põhieesmärk on siiski 22veebruaril Soomes olla tasemel!
