Lihtsalt link ühele artiklile seekord. Õige jutt?

Ultramaratonid põhjustavad vähem kahjustusi kui lühemad võistlused!

kuidas "mees metsast" välja lasti e. Laulasmaa Ultra 2013

Ei oskagi kohe kuskilt alustada. Kui kõigest rääkida, siis läheks liiga pikaks... Nii et peab tegema valiku, mida ja millest kirjutada või tuleb lausa mitu kirjajuppi :D

 Et ütleme ausalt ära, kuigi välja lubatud eesmärk oli 15tunniga 4maratoni läbida, siis seda oli väga kerge lubada, kuna lootus oli püüda hoopis 14tunni piiri. Tund aega varu, pole ju hullu onju... :D aga jah, sel hetkel arvestasin, et raja raskus võib ehk võrduda Haanja Jala100 rajaga aga... esimesel ringil olles taipasin, et see 15tunni pakkumine oli ikka väga õige samm. Ei oleks eales uskunud, et ultrajooksu rada võib nii tehniline ja jooksmiseks raske olla..

 Aga alustame algusest. Viimased treeningnädalad möödusid ilusti ja õnnestunult. Kilometraasi sai langetatud 300km pealt nädalas kuni eelviimasel nädalal 173,3km, kiirused kasvasid - see 173km sai läbitud keskmise kiirusega 4:38min/km (sisse arvutatuna kõik trennid, kiired, taastavad, rahulikud hommikusörgid jne). keskmine pulss 4:20-4:30min/km joostes oli kindlalt alla 130, mis lubas 14tundi ilusti üritada. Võistlusnädala esimese 5päevaga kogunes ainult 77km ja ainult 2kiiremat trenni. Teisipäevane 5x1,7km kus lõigud sai ilusti lastud 3:40-3:50min/km kandis suht madala pulsiga ja päev enne võistlust 1x1,8km 3:52min/km, lisaks 5x60m mäkkejooksud. Peale seda teadsin ja olin kindel, et olen valmis kõigeks, mis rajal mind ootab. Kindlust lisasid kõige enam pikad jooksud, mille jooksul ma ei tarbinud mingit lisaenergiat ega toitu, seljas oli seljakott 3liitri veega ja jooksin Nõmme mägisemal osal. näiteks pikim jooks oli 60,4km keskmise tempoga 4:50min/km pulss 130kandis ja jaks ei lõppenud ka viimastel meetritel. Ja hea enesekindluse andsid ka viimase nädala pikemad aga tunduvalt kiiremad jooksud (näiteks 27km 4:23min/km ja järmisel päeval 10km tempojooks 3:48min/km), mille ajal oli mõnus lennutunne-just see mida vaja, et minna rajale. Ma veidi kahtlesin, kas võtsin äkki mahu liiga vara maha ja vorm kaob võistluse ajaks aga õnneks hoidsid kiiremad trennid vormi ilusti üleval ja enesetunne paranes iga päevaga. Talvel libedaga kukkumisel saadud trauma tagajärjel olin jooksmisest 1,5kuud eemal ja võtsin juurde ca12kg. Kui uuesti nullist alustasin oli aega Laulasmaa Ultrani 2,5kuud. Väike kahtlus oli, kas jõuan uuesti vormi või mitte aga nagu näha - õnnestus!

Nii palju siis trennidest ennem. Lisaks paar reeglit, mis toetasid treeninguid:
1.mitte venitada, kuna see tekitab vigastusi ja võtab lihastoonuse maha.
2.igapäevane peedimahl toetamaks aeroobset vastupidavust nitraatidega.
need 2 olid väga olulised punktid. eriti esimene, mille vastu eksivad enamus algajad. ja olen varemalt isegi teinud.

Et siis käes võistluspäev - riietumine, viimane soengusättimine, täpselt ajastatud söömine/joomine. Kõik see oli varemalt enne pikki treeninguid paika läinud ja teada ning võistluspäeval ei saanud seda ju eirata. Sõitsime kohale ja muidugi ei osanud kohe autot õigesse kohta parkida, pidin mitu korda jooksma jälle auto juurde tagasi ja edasi tooma, kuni lõpuks saime ilusti stardi lähedale mõnusa koha. Nagu aotost välja astusin oli rahvas ümber ja ahhetamas mu kena soengu üle, mille autoriks Siret oli. Elevust tekitasin igatahes küllaga ja selline positiivne suhtumine tekitas palju positiivseid emotsioone enne jooksu.

Ja siis vaatasin kella, appi juba hakkab stardiks minema. Nii, tossupaelad liiga kõvasti, valus lausa... lasin veidi järgi aga vasak jäi ikkagi kuidagi veidi valusalt kõvasti aga enam polnud aega uuesti sättida. Esimestel ringidel andis tunda ja viimasel aga jalg pidas õnneks ilusti vastu ja keskendudes jooksule, ei pannudki seda eriti tähele. Aga jah, start ja lubadus esimene poolmaraton ja maraton ära võita. Panin kohe eest minema, alguses oli ka pulss ok aga siis jõudsime metsade vahele, kus rajal pehme liiv, sügavad augud, kust tuli läbi ronida, kitsad purded, ohtlikud juurikate ja kurvidega kitsad rajad 10m kõrgusel jõekaldajärsakul, üle puu hüppamine, treppidest alla ja üles kõndimine, üle teepiirde ronimine... uhh, väike kahtlus tekkis küll, kas ikka sellise raja peal suudan eesmärgi täita... raske arvutada keskmist kiirust, kui aeglased kilomeetrid lähevad üle 6min/km. Sellepärast pidi siis tasasematel juppidel tunduvalt kiiremat tempot hoidma. Ühesõnaga rada oli nii tehniline, et pulss ei langenud alla ei üle 6min/km kilomeetritel kui 4min/km tempos joostes, ei tõusul, ei langusel. Kahtlused olid suured. Esimesel ringil paaril kohal läksin hetkeks ka valesti ja paaril kohal jooksin lihtsalt aeglasemalt edasi ja otsides, kas tuleb ikka rajatähiseid või ei tule :D Kõige enam läks vast aega üleval Türisalu pangal, kus äkitsi rada lõppes teepiirdega. "Noo krt, ei pea ju ultrajooksu ajal kuskilt ronima hakkama???". jooksin tagasi - kraav... üle ei saa.. aga teisel pool tähised. noo midagi ei saanud aru, riskisin siiski lõpuks üle teepiirde ronimisega ja nägin, et olingi õieti teinud- teisel pool kraavi tuli uuesti tagasi ronida ja olingi rajal. Türisalu pangast alla ja siis nägin eemal ümberpöörde kohta. aru ei saanud kuidas sinna saab - jooksin tagasi ja siis suure kaarega jõudsin telgini, kus ei olnud veel jõutud jookegi välja panna ja uurisin, kuhu edasi. Näidati suund kätte ja minekut. Tagasi minnes oli ju tuttavam aga ikkagi paljudes kohtades kahtlesin, kas ikka lähen õieti ja jäin hetketeks seisma ja otsima eemal olevaid tähiseid.

 Ja... lõpuks esimene ring tehtud! Aeg oli küll veidi aeglasem kui eesmärk (1:35) oli aga arvestades raja raskust ja eksimisi olin väga rahul. 1:37:24. Kui enne jooksu mõtlesin, et söön ilmselt alates 3ndast ringist iga maratoni järel natuke, siis seda söömist lükkasin koguaeg edasi, kuna polnud aega selleks - 15tundi oleks siis ohus olnud. Ja nagu lõpuks selgus - olin õige otsuse teinud, süüa polnudki vajadust ja ei tulnud ise veel järgmiselgi päeval :D 2ring. üks joogipunkt rohkem 1:39:39. Eesmärk täidetud - maratonivõit kodus ja edaspidi võtsin veidi tempot/pulssi alla, et ikka lõpuni vastu pidada. Enam ei jooksnud mägedest üles vaid kõndisin, samuti ebamugavamatel laskumistel. Joogipunktides seisin, jõin ja ajasin paar sõna juttugi.

Lahedad võistlejad olid, kõik elasid ring ringilt üha enam kaasa. plaksutasid, Õed-ema Vennikad muudkui tegid "lainet" kui jälle mööda jooksin ja hüüdsid ergutuseks. Kui alguses mõni veel ütles, et võta aeglasemalt, muidu sa ei jõua lõpuni, siis mida aeg edasi kuulsin vaid lauseid - uskumatu, võimas, unbelievable jne... Super millise emotsiooni tekitasid kõik vabatahtlikud, pealtvaatajad, teised võistlejad! Tänud teile, see aitas Palju kaasa selle tulemuse saavutamisele - ma ei saanud ju lihtsalt lasta teil pettuda! :P

Nii mõnigi tahtis vahepeal kaasa joosta ja kuigi ma tavaliselt eelistan joosta üksi, oma mõtetega või "mõttevabadusega", siis kohati andis seegi energiat. Lühemal ringil sai vahepeal koos Kristjan Puusillaga joostud, terve 5ringi jooksis kaasa vabatahtlik, kellel hakkas igav ja tahtis ka joosta. ning viimase 4,7km väikse ringi pimedas samuti. Ütleme nii, et kui mõni lugeja kahtleb tulemuses, siis need kes olid kohapeal, nägid kuidas see toimus ja enam ma nende silmis kahtlust ei näinud. pigem kohati heatahtlikku uhkust, veidi imetlust. Loodetavasti tekkis neil ka tahtmine midagi samasugust saavutada edaspidi, tekitasin neis motivatsiooni ja tahtmist!

Mis siis andis rajal kõige enam, mis sundis tempot hoidma?
1.Koguaeg tagasipöörde kohtades vaatsin, et lätlane pole kaugel. aga iga korraga läks vahe suuremaks ja suuremaks. Samas kunagi ei saanud ju kindel olla oma jõus ja vastupidavuses. Aga vahe suurenes ja kõik oli ok.
2.Vabatahtlikud, pealtvaatajad ja eriti teised võistlejad. Vennikad ikka rääkisid, et nad tavaliselt räägivad jooksu ajal maast ja ilmast aga seekord polnud muud teemat, kui mina :D pidin ju kõigi lootusi täitma, eksole!
3.Tahtsin enne pimedat lõpetada. Jäi meelde Pille Vennika lause, et pimedaks läheb 00:30paiku... aga noh, tegelikult hakkas hämarus tempole mõjuma (päikseprillidega oli metsas ikka täitsa pime juba siis) juba eelviimasel ringil. Viimasele ringile pidin panema juba lambi pähe ja prillid ära võtma. Arvestades mine kehva nägemist, ei olnud lihtne prillideta joosta ja veel pimedas.. Õnneks olid raja ohtlikumad kohad ringi esimeses osas ja oli veel veidike valgust aga jah mõnes kohas ikka lausa ronisin pimedas aegalselt ja ettevaatlikult või kõndisin, et mitte alla kukkuda kogemata. Nii mõneski kohas komistasin käpuli. Tekkis ikka korralik kartus, et kuigi aega oli raja läbimiseks alla 15tunni - kas ikka ajast piisab? Õnneks viimasele 4,7km ringile minnes öeldi, et aega selle läbimiseks veel 35min. siis oli juba kõik kindel ja võisin rahulikult sörkida. Ütlesin veel, et kui nüüd mingit jama ei tule, siis tuleb 15tundi ära. paar minutit hiljem käisin päris korralikult maha ja enam ei üritanud asja ära sõnuda :D

Järgmisel korral olen sellise raskusega rajaks juba valmis ja siis peaks ka aeg alla 14tunni ära tulema. Mitte muidugi siis, kui Peeter Vennika ettepanek rada pikemaks teha, läbi läheb :D Aga kohal olen ikka ja kui üllatasin oma 14:51ajaga (oma kella järgi isegi 14:50:45), siis usun, et suudan veel korra üllatada! :P Sisse jäi veel palju energiat ja jaksu. Eks ma muidugi jooksin aeglasemalt ja mägedes kõndisin rahulikult (eriti pimedas), et kindlalt lõpuni jaksu oleks. Nii et energiat jäigi üle.

Eriti täpselt endal andmeid jooksu kohta polegi - kella mälu sai muidugi täis ja sellega polnud arvestanud :D 99km läks igatahes veel 4:45tempos ja see on viimane mida salvestati... Keskmine pulss 127, Kaloreid kulus 10900.

Alguses mainitud liiga kõvasti kinni olnud pael jooksu ajal andis veidike tunda aga kahjuks järgmisel päeval avastasin, et see koht on paistes javalus. seda siiani... nii pika jooksu juures on ikka iga nüanss nii tähtis. Tundub, et Võidupüha maraton on suure kahtluse all aga nagu Peeter Vennikas ütles - ära kuluta end nende pisikeste külamaratonide peale, need pole sinu jaoks ja puhka... Nii, et isegi kui ei osale, ei kaota ma midagi. Saangi puhata ja taastuda, et olla rajal Haanja Jala100 ajal ja kui eelmine aasta oli mu eesmärk seal joosta alla 8:03, siis seekord tõstame panuseid - kui lund segamas pole, siis aeg 7:50 või kiirem peaks olema väga lihtne saavutada! oma tegelikke lootusi ei avalikusta :P (Laulasmaal oli 100km vaheaeg umbes 8:20kandis)

enne viimasele ringile minekut - pealamp pähe ja koos Marikaga poseerimas :D

ja veel mõned pildid:

 sai esimeste meetritega juba väike vahe sisse tehtud. Mulle meeldib ikka üksi joosta ja siis pole kedagi segamas :D

Pildid peale lõpetamist:

linke, kus mainiti üritust ja blogidest kus kirjutati:
http://jooksuportaal.blogspot.com/2013/06/runno-ruul-voitis-rajarekordiga.html
http://ultrajooksja.blogspot.com/2013/06/58-viiskummend-kaheksa.html
http://www.estonian-ultrarunners.com/index.php?option=com_content&view=article&id=572:runno-ruul-ja-mari-boikov-voitsid-laulasmaa-ultra&catid=98&Itemid=493&lang=et
http://sport.err.ee/kergejoustik/b504c1f2-06c8-4017-92f0-84e7384556c8 
http://www.estonian-ultrarunners.com/index.php?option=com_content&view=article&id=574%3Avalik-meie-klubi-liikmete-muljeid-laulasmaa-ultrast&catid=98&Itemid=493&lang=et
http://jorjenid.blogspot.com/2013/06/1313-kilomeetrit-kogemuste-puudumist.html
http://spordivadin.blogspot.com/2013/06/laulasmaa-ultra-15-16062013.html
http://sport.err.ee/kergejoustik/b504c1f2-06c8-4017-92f0-84e7384556c8
http://www.marathon100.com/est/uudised.n/laulasmaa-ultra-voitis-ruenno-ruul-uue-rajarekordiga
http://minavudin.blogspot.com/2013/06/laulasmaa-ultra-2013-mission-to-survive.html