18 June 2013

kuidas "mees metsast" välja lasti e. Laulasmaa Ultra 2013

Ei oskagi kohe kuskilt alustada. Kui kõigest rääkida, siis läheks liiga pikaks... Nii et peab tegema valiku, mida ja millest kirjutada või tuleb lausa mitu kirjajuppi :D

 Et ütleme ausalt ära, kuigi välja lubatud eesmärk oli 15tunniga 4maratoni läbida, siis seda oli väga kerge lubada, kuna lootus oli püüda hoopis 14tunni piiri. Tund aega varu, pole ju hullu onju... :D aga jah, sel hetkel arvestasin, et raja raskus võib ehk võrduda Haanja Jala100 rajaga aga... esimesel ringil olles taipasin, et see 15tunni pakkumine oli ikka väga õige samm. Ei oleks eales uskunud, et ultrajooksu rada võib nii tehniline ja jooksmiseks raske olla..

 Aga alustame algusest. Viimased treeningnädalad möödusid ilusti ja õnnestunult. Kilometraasi sai langetatud 300km pealt nädalas kuni eelviimasel nädalal 173,3km, kiirused kasvasid - see 173km sai läbitud keskmise kiirusega 4:38min/km (sisse arvutatuna kõik trennid, kiired, taastavad, rahulikud hommikusörgid jne). keskmine pulss 4:20-4:30min/km joostes oli kindlalt alla 130, mis lubas 14tundi ilusti üritada. Võistlusnädala esimese 5päevaga kogunes ainult 77km ja ainult 2kiiremat trenni. Teisipäevane 5x1,7km kus lõigud sai ilusti lastud 3:40-3:50min/km kandis suht madala pulsiga ja päev enne võistlust 1x1,8km 3:52min/km, lisaks 5x60m mäkkejooksud. Peale seda teadsin ja olin kindel, et olen valmis kõigeks, mis rajal mind ootab. Kindlust lisasid kõige enam pikad jooksud, mille jooksul ma ei tarbinud mingit lisaenergiat ega toitu, seljas oli seljakott 3liitri veega ja jooksin Nõmme mägisemal osal. näiteks pikim jooks oli 60,4km keskmise tempoga 4:50min/km pulss 130kandis ja jaks ei lõppenud ka viimastel meetritel. Ja hea enesekindluse andsid ka viimase nädala pikemad aga tunduvalt kiiremad jooksud (näiteks 27km 4:23min/km ja järmisel päeval 10km tempojooks 3:48min/km), mille ajal oli mõnus lennutunne-just see mida vaja, et minna rajale. Ma veidi kahtlesin, kas võtsin äkki mahu liiga vara maha ja vorm kaob võistluse ajaks aga õnneks hoidsid kiiremad trennid vormi ilusti üleval ja enesetunne paranes iga päevaga. Talvel libedaga kukkumisel saadud trauma tagajärjel olin jooksmisest 1,5kuud eemal ja võtsin juurde ca12kg. Kui uuesti nullist alustasin oli aega Laulasmaa Ultrani 2,5kuud. Väike kahtlus oli, kas jõuan uuesti vormi või mitte aga nagu näha - õnnestus!

Nii palju siis trennidest ennem. Lisaks paar reeglit, mis toetasid treeninguid:
1.mitte venitada, kuna see tekitab vigastusi ja võtab lihastoonuse maha.
2.igapäevane peedimahl toetamaks aeroobset vastupidavust nitraatidega.
need 2 olid väga olulised punktid. eriti esimene, mille vastu eksivad enamus algajad. ja olen varemalt isegi teinud.

Et siis käes võistluspäev - riietumine, viimane soengusättimine, täpselt ajastatud söömine/joomine. Kõik see oli varemalt enne pikki treeninguid paika läinud ja teada ning võistluspäeval ei saanud seda ju eirata. Sõitsime kohale ja muidugi ei osanud kohe autot õigesse kohta parkida, pidin mitu korda jooksma jälle auto juurde tagasi ja edasi tooma, kuni lõpuks saime ilusti stardi lähedale mõnusa koha. Nagu aotost välja astusin oli rahvas ümber ja ahhetamas mu kena soengu üle, mille autoriks Siret oli. Elevust tekitasin igatahes küllaga ja selline positiivne suhtumine tekitas palju positiivseid emotsioone enne jooksu.

Ja siis vaatasin kella, appi juba hakkab stardiks minema. Nii, tossupaelad liiga kõvasti, valus lausa... lasin veidi järgi aga vasak jäi ikkagi kuidagi veidi valusalt kõvasti aga enam polnud aega uuesti sättida. Esimestel ringidel andis tunda ja viimasel aga jalg pidas õnneks ilusti vastu ja keskendudes jooksule, ei pannudki seda eriti tähele. Aga jah, start ja lubadus esimene poolmaraton ja maraton ära võita. Panin kohe eest minema, alguses oli ka pulss ok aga siis jõudsime metsade vahele, kus rajal pehme liiv, sügavad augud, kust tuli läbi ronida, kitsad purded, ohtlikud juurikate ja kurvidega kitsad rajad 10m kõrgusel jõekaldajärsakul, üle puu hüppamine, treppidest alla ja üles kõndimine, üle teepiirde ronimine... uhh, väike kahtlus tekkis küll, kas ikka sellise raja peal suudan eesmärgi täita... raske arvutada keskmist kiirust, kui aeglased kilomeetrid lähevad üle 6min/km. Sellepärast pidi siis tasasematel juppidel tunduvalt kiiremat tempot hoidma. Ühesõnaga rada oli nii tehniline, et pulss ei langenud alla ei üle 6min/km kilomeetritel kui 4min/km tempos joostes, ei tõusul, ei langusel. Kahtlused olid suured. Esimesel ringil paaril kohal läksin hetkeks ka valesti ja paaril kohal jooksin lihtsalt aeglasemalt edasi ja otsides, kas tuleb ikka rajatähiseid või ei tule :D Kõige enam läks vast aega üleval Türisalu pangal, kus äkitsi rada lõppes teepiirdega. "Noo krt, ei pea ju ultrajooksu ajal kuskilt ronima hakkama???". jooksin tagasi - kraav... üle ei saa.. aga teisel pool tähised. noo midagi ei saanud aru, riskisin siiski lõpuks üle teepiirde ronimisega ja nägin, et olingi õieti teinud- teisel pool kraavi tuli uuesti tagasi ronida ja olingi rajal. Türisalu pangast alla ja siis nägin eemal ümberpöörde kohta. aru ei saanud kuidas sinna saab - jooksin tagasi ja siis suure kaarega jõudsin telgini, kus ei olnud veel jõutud jookegi välja panna ja uurisin, kuhu edasi. Näidati suund kätte ja minekut. Tagasi minnes oli ju tuttavam aga ikkagi paljudes kohtades kahtlesin, kas ikka lähen õieti ja jäin hetketeks seisma ja otsima eemal olevaid tähiseid.

 Ja... lõpuks esimene ring tehtud! Aeg oli küll veidi aeglasem kui eesmärk (1:35) oli aga arvestades raja raskust ja eksimisi olin väga rahul. 1:37:24. Kui enne jooksu mõtlesin, et söön ilmselt alates 3ndast ringist iga maratoni järel natuke, siis seda söömist lükkasin koguaeg edasi, kuna polnud aega selleks - 15tundi oleks siis ohus olnud. Ja nagu lõpuks selgus - olin õige otsuse teinud, süüa polnudki vajadust ja ei tulnud ise veel järgmiselgi päeval :D 2ring. üks joogipunkt rohkem 1:39:39. Eesmärk täidetud - maratonivõit kodus ja edaspidi võtsin veidi tempot/pulssi alla, et ikka lõpuni vastu pidada. Enam ei jooksnud mägedest üles vaid kõndisin, samuti ebamugavamatel laskumistel. Joogipunktides seisin, jõin ja ajasin paar sõna juttugi.

Lahedad võistlejad olid, kõik elasid ring ringilt üha enam kaasa. plaksutasid, Õed-ema Vennikad muudkui tegid "lainet" kui jälle mööda jooksin ja hüüdsid ergutuseks. Kui alguses mõni veel ütles, et võta aeglasemalt, muidu sa ei jõua lõpuni, siis mida aeg edasi kuulsin vaid lauseid - uskumatu, võimas, unbelievable jne... Super millise emotsiooni tekitasid kõik vabatahtlikud, pealtvaatajad, teised võistlejad! Tänud teile, see aitas Palju kaasa selle tulemuse saavutamisele - ma ei saanud ju lihtsalt lasta teil pettuda! :P

Nii mõnigi tahtis vahepeal kaasa joosta ja kuigi ma tavaliselt eelistan joosta üksi, oma mõtetega või "mõttevabadusega", siis kohati andis seegi energiat. Lühemal ringil sai vahepeal koos Kristjan Puusillaga joostud, terve 5ringi jooksis kaasa vabatahtlik, kellel hakkas igav ja tahtis ka joosta. ning viimase 4,7km väikse ringi pimedas samuti. Ütleme nii, et kui mõni lugeja kahtleb tulemuses, siis need kes olid kohapeal, nägid kuidas see toimus ja enam ma nende silmis kahtlust ei näinud. pigem kohati heatahtlikku uhkust, veidi imetlust. Loodetavasti tekkis neil ka tahtmine midagi samasugust saavutada edaspidi, tekitasin neis motivatsiooni ja tahtmist!

Mis siis andis rajal kõige enam, mis sundis tempot hoidma?
1.Koguaeg tagasipöörde kohtades vaatsin, et lätlane pole kaugel. aga iga korraga läks vahe suuremaks ja suuremaks. Samas kunagi ei saanud ju kindel olla oma jõus ja vastupidavuses. Aga vahe suurenes ja kõik oli ok.
2.Vabatahtlikud, pealtvaatajad ja eriti teised võistlejad. Vennikad ikka rääkisid, et nad tavaliselt räägivad jooksu ajal maast ja ilmast aga seekord polnud muud teemat, kui mina :D pidin ju kõigi lootusi täitma, eksole!
3.Tahtsin enne pimedat lõpetada. Jäi meelde Pille Vennika lause, et pimedaks läheb 00:30paiku... aga noh, tegelikult hakkas hämarus tempole mõjuma (päikseprillidega oli metsas ikka täitsa pime juba siis) juba eelviimasel ringil. Viimasele ringile pidin panema juba lambi pähe ja prillid ära võtma. Arvestades mine kehva nägemist, ei olnud lihtne prillideta joosta ja veel pimedas.. Õnneks olid raja ohtlikumad kohad ringi esimeses osas ja oli veel veidike valgust aga jah mõnes kohas ikka lausa ronisin pimedas aegalselt ja ettevaatlikult või kõndisin, et mitte alla kukkuda kogemata. Nii mõneski kohas komistasin käpuli. Tekkis ikka korralik kartus, et kuigi aega oli raja läbimiseks alla 15tunni - kas ikka ajast piisab? Õnneks viimasele 4,7km ringile minnes öeldi, et aega selle läbimiseks veel 35min. siis oli juba kõik kindel ja võisin rahulikult sörkida. Ütlesin veel, et kui nüüd mingit jama ei tule, siis tuleb 15tundi ära. paar minutit hiljem käisin päris korralikult maha ja enam ei üritanud asja ära sõnuda :D

Järgmisel korral olen sellise raskusega rajaks juba valmis ja siis peaks ka aeg alla 14tunni ära tulema. Mitte muidugi siis, kui Peeter Vennika ettepanek rada pikemaks teha, läbi läheb :D Aga kohal olen ikka ja kui üllatasin oma 14:51ajaga (oma kella järgi isegi 14:50:45), siis usun, et suudan veel korra üllatada! :P Sisse jäi veel palju energiat ja jaksu. Eks ma muidugi jooksin aeglasemalt ja mägedes kõndisin rahulikult (eriti pimedas), et kindlalt lõpuni jaksu oleks. Nii et energiat jäigi üle.

Eriti täpselt endal andmeid jooksu kohta polegi - kella mälu sai muidugi täis ja sellega polnud arvestanud :D 99km läks igatahes veel 4:45tempos ja see on viimane mida salvestati... Keskmine pulss 127, Kaloreid kulus 10900.

Alguses mainitud liiga kõvasti kinni olnud pael jooksu ajal andis veidike tunda aga kahjuks järgmisel päeval avastasin, et see koht on paistes javalus. seda siiani... nii pika jooksu juures on ikka iga nüanss nii tähtis. Tundub, et Võidupüha maraton on suure kahtluse all aga nagu Peeter Vennikas ütles - ära kuluta end nende pisikeste külamaratonide peale, need pole sinu jaoks ja puhka... Nii, et isegi kui ei osale, ei kaota ma midagi. Saangi puhata ja taastuda, et olla rajal Haanja Jala100 ajal ja kui eelmine aasta oli mu eesmärk seal joosta alla 8:03, siis seekord tõstame panuseid - kui lund segamas pole, siis aeg 7:50 või kiirem peaks olema väga lihtne saavutada! oma tegelikke lootusi ei avalikusta :P (Laulasmaal oli 100km vaheaeg umbes 8:20kandis)

enne viimasele ringile minekut - pealamp pähe ja koos Marikaga poseerimas :D

ja veel mõned pildid:


 sai esimeste meetritega juba väike vahe sisse tehtud. Mulle meeldib ikka üksi joosta ja siis pole kedagi segamas :D


















Pildid peale lõpetamist:












linke, kus mainiti üritust ja blogidest kus kirjutati:
http://jooksuportaal.blogspot.com/2013/06/runno-ruul-voitis-rajarekordiga.html
http://ultrajooksja.blogspot.com/2013/06/58-viiskummend-kaheksa.html
http://www.estonian-ultrarunners.com/index.php?option=com_content&view=article&id=572:runno-ruul-ja-mari-boikov-voitsid-laulasmaa-ultra&catid=98&Itemid=493&lang=et
http://sport.err.ee/kergejoustik/b504c1f2-06c8-4017-92f0-84e7384556c8 
http://www.estonian-ultrarunners.com/index.php?option=com_content&view=article&id=574%3Avalik-meie-klubi-liikmete-muljeid-laulasmaa-ultrast&catid=98&Itemid=493&lang=et
http://jorjenid.blogspot.com/2013/06/1313-kilomeetrit-kogemuste-puudumist.html
http://spordivadin.blogspot.com/2013/06/laulasmaa-ultra-15-16062013.html
http://sport.err.ee/kergejoustik/b504c1f2-06c8-4017-92f0-84e7384556c8
http://www.marathon100.com/est/uudised.n/laulasmaa-ultra-voitis-ruenno-ruul-uue-rajarekordiga
http://minavudin.blogspot.com/2013/06/laulasmaa-ultra-2013-mission-to-survive.html

38 comments:

  1. Väga vinge jooks!!

    Aga see mitte venitamise teema... Huvitav. Koolkondi on muidugi erinevaid aga... Kui ise peale raskeid trenne ei venitaks, oleks 2-3 päeva lihased ikka valusad, ja jooks nendel päevadel ei ole mõnus. Praktikas proovitud, venitamine on hea. Võibolla probleem valedes venitustes vms...

    Ära nüüd valesti aru saa, ma ei vingu ega midagi. Lihtsalt huvitav...

    ReplyDelete
  2. Mine sa tea jah, vb oleneb inimesest. endal tulid kohe lihasvigastused kallale kui venitasin omal ajal. Enam seda probleemi pole. Aga ma jooksen ka nii palju, et mul ei jää kunagi peale trenni lihased valusaks ega haigeks. ja vb saan piisava venituse joostes kätte? mägistes tingimustes kõik trennid ja ilmselt see venitab lihaseid piisavalt :D

    ReplyDelete
  3. Olen kuulnud, et enne trenni soovitatakse dünaamilisi venitusi ja pärast staatilisi. Kui enne jooksmist staatilist teha, siis venitad lihased liiga lõdvaks. Jooksmisega tõmbuvad aga lihased kokku, mida hiljem on vaja staatilise venitusega taastada. Kas ei ole nii?

    ReplyDelete
  4. Sügav kummardus, respekt! Uskumatu sooritus...Sinu postitust lugedes tundus see kõik imelihtne, uskumatu, et ma seda ütlen aga mõlgutan nüüd mõtteid, et äkki peaks ikkagi uuesti Haanja100 proovima...

    ReplyDelete
  5. Aitäh, Rünno!
    Super huvitav oli lugeda Su ettevalmistustest ja strateegiast! See erineb nii palju sellest, mida meie koos perega ultraid joostes seni oleme õppinud ja kõrvataha pannud. Aga samas oleme ka teiste ultrajooksjatega (soomlased, jaapanlased, hispaanlased jne) vesteldes märganud, et kõigil ongi mingid oma nipid ja inimesed ikkagi ongi nii erinevad, et see, mis sobib ühele, ei pruugi sobida teistele. Ka meie pere siseselt sobivad meile erinevad asjad. Hästi huvitav igatahes! Ja endiselt mõtleme (st ka pärast võistlust), et ikka uskumatult tore, et Sa nii hästi jooksid! Kindlasti motiveerib see kõiki! :)
    Ja isa soovitus tundub mõistlik, aga tee Sina ikka tunde järgi, mõned ultrajooksjad jooksevad ka maratone ja külajookse alati kiiresti ja teevad seal trenni :).

    Järgmiste jooksudeni! :)

    Heleen Vennikas

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui ettevalmistusest rääkida, siis eks põhieesmärk on harjutada ennast võistluskiirusega ja raskustega või tehes seda kohati isegi raskemalt.
      Et kaalust alla saada, olid olulised igahommikused 15km sörgid.
      Et mägesid kannatada olid olulised iga teisipäevane ja neljapäevane tund kuni poolteist 4:00-4:20min/km tempos Mustamäe nõlvadel jooks, kus nii mõnigi kind märkas. siis oli rõhk allamägejooksul ja selle kiirusel + mäkkejooksud
      Et pikka jooksu kannatada, siis olid olulised laupäevane tempokas jooks 3:50-4:00min/km tempos ja pühapäevane pikk jooks 45-60km ilma söögita vaid puhta vee peal tempos 4:50-5:00, raskenduseks veega seljakott, et mõjutus oleks tugevam ja samaks saaks ka juua, Nõmme mägedes. Ühel nädalal ka 3pikka jooksu järjestikel päevadel.
      300km nädala keskmine treeningkiirus oli 4:55min/km - põhimõtteliselt olin valmis jooksma veidike lihtsama raja peal alla 5min/km terve raja... :D
      õnneks sain selle 2,5kuuga, millal trenni tegin, ka kaalust ca 10kg alla, eks see oli muidugi ka abiks. 10kg raskemana poleks ma seal kuskile jooksnud :D

      Loodan, et motiveeris teisigi - konkurents paneb ju igaühe rohkem pingutama ja eks neid jookse siin vaatab jah. Juba aasta tagasi avastasin, et ega maratonid anna enam seda emotsiooni ja saavad liiga ruttu läbi :D

      Delete
  6. Huuuulll meees!! Super ja imetlused!

    ReplyDelete
  7. Venitustesõbrale - ei. dünaamiliste koha pealt - ei kasuta, pigem on pikka maad hea alustada mitte lahti võimeldud lihastega-oht ära tõmmata kasvab ilmselt aga selle koha pealt ei hakka sõna võtma.
    Aga staatilised venitused nullivad pärast trenni treeningu kasuteguri - treeningu eesmärk on saada lihased toonusesse, mitte see toonus maha tõmmata venitustega. las lihas elab oma loomulikku elu ja ei tasu teda kohe peale trenni ärritada jõuga. :P
    nii et olen igasuguse venituse eitaja :D aga inimesi on erinevaid ja vb teistele sobib, minule mitte :P ei suru peale kellelegi, igaüks teeb lõpuks ikka nii nagu ise õigeks peab, eksole :D

    ReplyDelete
  8. Pamela, thänx! Üritan ka edaspidi hull olla :P
    aga seda teavad, et ma seda olen, niigi kõik. Minust mööduja ei jää vist kunagi, ükskõik kes ta ka oleks, ükskõikseks! :D
    Eks seda oli näha ka kohalolijate reaktsioonist, kui autost Laulasmaal välja astusin :P

    ReplyDelete
  9. Gätly aga see oligi ju tegelikult lihtne ja mõnus - nagu jooks ongi! Ja kindlasti ürita veel - iga kogemus on erinev ning seda väärt!

    ReplyDelete
  10. Tõesti vägev jooks! Kuidas suuremate mägedega on? Maailmas on mägijooksud tõenäoliselt hinnatumad kui ultrajooksud, hea oleks leida ka meie oma "Kilian Jornet". Maailma hinnatuim mägijooks on Ultra-Trail du Mont-Blanc. Distants 166km, kuid lisaks 9400m tõusu ja sama palju laskumist:) Parim aeg seni ca 20,5h. Alla 24 tunni on esikümne koht üle 2000 startija hulgast, kusjuures starti pääsevad ainult eelvaliku alusel piisavalt tugevad jooksjad. Kõlab nagu väljakutse hullule, kes 300 km nädalas suudab treenida!
    Minu jaoks on see viimase 5 aasta kõige kõvem jooksutulemus ÜLDSE.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tänud Silver!

      Eks on neid võistlusi uuritud ja vaadatud niisamagi, kus võiks tasapisi ära käia. See võib täiesti üks nimekirjas olla kuhu pürgida aga üks samm korraga :D Kõike korraga ei jõua.
      Loodan, et suudan oma potentsiaali ka edaspidi nii realiseerida, nagu seekord. Korrad pole ju vennad ja igaüks võib ka ebaõnnestumisi endale lubada, see annab vaid viha ja tahtmist edasi teha!

      See viimane lause annab veel suurema tahtmise edasi teha ja üritada esimese hooga jõuda viimase 10aasta tasemele :D :P

      Delete
  11. Näed mõned asjad rajalt tilguvad tasapisi mõtetesse - üks põhjus, miks ma 2ringi lõpus, 3ndal tempot veidi langetasin oli see, et sama tagumikulihas andis veidi tunda, mis Haanja Jala100 sundis, umbes sama heas vormis olles, katkestama. Õnneks andis valu peale tempo langetamist järele aga vahepeal kartsin küll, et kas jälle, ega ometi... jälle peab katkestama... teist korda elus.. seekord läks õnneks!
    Tegelikult on läbitud ka luumurdudega jooksud minu poolt lõpuni aga see tagumikulihas ei lasknud isegi mitte kõndida.. vedas ka veidike :P

    ReplyDelete
  12. Uskumatu jooks, juba aastaid tagasi lugesin su varasemat blogi ja imestasin, kus on ikka treenimise maailmameister, kes ainult trennis paugutab. Nüüd on siis kapiuks täiega lahti löödud.. Igatahes edu edaspidiseks.

    Venitamise koha pealt olen Rünnoga täiesti nõus. Lihaste lühenemist jooksu mõjul peaks vaatlema kui kohastumist (nagu ka paremat kapillarisatsiooni, südame mahu suurenemist, suuremat mitokondrite tihedust jne). Miks selle kohastumise vastu võidelda, osa jooksuga saadud treenitusest vabatahtlikult ära anda? Lihas on kui vedru, mida suurem lihastoonus, seda tugevam vedru ja seda rohkem energiat on ta võimeline salvestama ja ka tagasi andma (kõike ei saa paraku kunagi tagasi!). Et aru saada lihase energiasalvestusvõimest, tuleb teha lihtne katse, hüpata nii kõrgele õhku kui suudate. Seda kahel moel, esiteks tavaliselt, nõksutades korraks põlvi, lasete end poolkükki ja hüppate kohe üles. Teiseks teete kõik samamoodi, kuid poolkükist ei hüppa kohe üles, vaid olete selles asendis 5 sekundit ja alles siis hüppate. Hea lihastoonusega inimesel peaks vahe olema selgelt tuntav, ilma pausita poolkükkasendis peaks suutma kõrgemale hüpata. Kui aga vahet ei tunne, siis on aeg mõelda venitustest loobumise peale, kuna lihastoonus ja seega ka lihase energia salvestusvõime on madal. Selline energiasalvestus ja -vabastus toimub igal sammul ja pole seega keeruline ette kujutada, kui oluline see just ultrajooksja jaoks on. Tõenäoliselt on inimesi, kelle lihastoonus läheks venitamiseta liiga suureks (!?), nii et kõigile venitamisest loobumist soovitada ei julge, aga arvan küll, et väga paljud teevad enda jooksuvõimekusele liigse venitamisega liiga.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lihtsalt varem polnud sobilik ala - nüüd on see leitud :P

      Superhea seletus Sul, poleks ise ka paremini osanud!

      Tänx selle jutu eest ja heade soovide eest samuti! :P

      Delete
    2. Selles mõttes, et ega praegugi maratonis või teistes lühemates maades suudaks kiirelt joosta... Ultra on see, mis meeldib ning sobib.

      Delete
  13. Selle venitamise koha pealt tundub, et igal mehel on oma teooria. Mine võta siis kinni, mis õige on.
    Aga kas nii suurte mahtudega treenimine liigestele ei hakka? Nt. põlved või puusad. Teada on ju, et paljudel endistel jooksjatel on hilisemas eas põlved nii ära kulunud, et on pm. invaliidid valmis. Ma ei tea, kas n.ö. mõõdukas tempos suudavad liigesed end pidevalt taastada, aga nii suurte koormustega on küll kahtlane.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui keegi ütleb, et venitamine teeb lihased lahti, siis see väide ei pea paika - mul praegu lihased rohkem lahti kui sel ajal kui venitasin, mida on näha ka jooksukiirustest. Samas ultrajooksus ei tohigi väga lahti olla - samm peab olema ökonoomne ja madal. :D
      aga noh jah, eks igaüks saab ise järgi proovida, mis talle sobib ja leiab ise parima! Minu hakkasid treeningkiirused ja vorm paranema, peale venitamise lõpetamist :D
      Jooksmine tugevdab liigeseid ja mis veel olulisem, lihaseid, mis hoiavad liigeseid paigas. Kui kunagi oli probleeme, siis need on nüüdseks kadunud. Oluline on lihasjõud - palju mäge või kes viitsib, kükke, reiepealsete tugevdamiseks, mis hoiavad liigeseid. madal ultrajooksusamm, et ei teki põrutusi. mitte kiire tempo, mis võiks ka põrutada, vaid paras ultratempo ja avastad, et kõik vigastuste mured on lahendatud! mida rohkem joosta, seda tugevamaks muutud ja ise kaalult kergemaks, seda parem!

      Delete
    2. ja muidugi õiged jalanõud- võimalikult kerged ja hea rajatunnetusega. rasked ja tehnikat täis jalanõud sunnivad üle kanna jooksma ja põrutavad liigeseid liialt. See ka üks tänapäeva tavajooksjate vigu, et lähevad poodi ja ostavad kõige kallimad ja tehnikat täis jalanõud, mis neile pähe määritakse :D

      Delete
  14. Tere jõudu, pidasin silmas bloggeris kommenteerides, et venitamine teeb *jala* lahti, st painduvaks ja kergeks nagu tõkkejooksjal, aga nüüd hakkan tasapisi taipama, et ultrajooksul pole sellega eriti midagi peale hakata (kui piiretest üle hüppamine välja arvata :), erinevalt näiteks tennisest või jalgpallist. Liiga palju kargamist ja puujuurikate vahel triblamist andis juba viiendal ringil päris korralikult tunda. Aga täna oli ilus ilm ja tegin juba ca 35 km jooksu ujuma ja tagasi, mis mõjus sellele viimasele taastumata lihasele päris hästi.

    Väga hea, et sa kõigest sellest meile kirjutad, sest siit on väga palju õppida ja järele mõtiskleda, mis aitab paremini mõista ultrajooksu iseärasusi võrreldes muude spordialadega. Ja oli väga lahe sulle rajal kaasa elada - selline esitus paneb ennast ka rohkem kokku võtma.

    Jään huviga meie ühist trenni ootama, kas ma su kiirustele päriselt ka vastu pean. See 3.48 min/km 10 km tempojooks on ka minu võimete piiril, juhul kui olen väga heas sügiseses vormis. Loodan kahe nädala pärast 4.25 min/km maratoni vormis olla, et mitte väga jalgu jääda.

    ReplyDelete
  15. Ega alati pea järgi tegema või nõus olema. Aga mulle ei meeldi olla nagu hall mass kus uks ytleb ja kõik kohe teevad järgi. Otsin ja leian just selle, mis mulle parim ja sobivam ning eriti ei huvita ka, mis teised sellest arva vad: D me kõik oleme erilised ja erinevad, Mi.a julgen seda ka olla.: P

    Noo nagunii algul tuleb keskmine kiirus 4kanti, võibolla isegi üle. Aga teen kiirenevas tempos need jooksud enamasti. Võtab aega kui soojaks saan : P

    ReplyDelete
  16. Mõtlesin nüüd ErikS eksperimendi peale ka. Kui teeksin seda krambi piiril lihastega, siis enne hüpet piisavalt ja õigesti venitades mul krampi ilmselt ei tekiks. See on mul järele proovitud sarnases olukorras 2011 aasta Tallinna maratonil mööda Kaarli pst lõpusirge poole laskudes, kus allamäge kalle oli nii suur, et pidin 2 korda vastu abivalmis pealtvaatajaid oma säärelihaseid krampidest lahti venitama, sest ei saanud muud moodi ühtki sammu allamäge teha.

    Kuidas see aga lihastoonusele mõjub, oleks muidugi huvitav teada saada. Siis vist ei hüppaks nii kõrgele kui venitamata värske jala pealt vms. Seega krambi piiril lihased või oht selleni jõuda tundub olevat jooksmisel see koht, kus oleks mõtet hakata rääkima liiga suurest lihastoonusest ja venitamise kasulikkusest. Aga huvitav oleks teada, milles need venitamisega seotud vigastused täpsemalt seisnesid?

    Jääb mulje, et sama baasteooria erineva suuruse ja võib-olla veel mingite omadustega lihaste peal või erinevates olukordades annab pealtnäha erineva tulemuse. Seevastu ma oma lihaseid kompaktse ultrajooksulihase vastu välja ei vahetaks, sest võimsust on vaja kiirendusteks näiteks pallimängudes. Seega jah, igaühele oma, aga selline mõõduka pikkusega ultra paistab ka mulle sobivat. Ühe korra võiks siiski ka seda 211 km proovida - lihtsalt huvi pärast.

    ReplyDelete
  17. Päris hea seisukoht muidu, et kui midagi on valesti, siis ei pea nõus olema või järele tegema:

    http://deliberatedumbingdown.com/MomsPDFs/DDDoA.sml.pdf
    http://www.youtube.com/watch?v=xpxd3pZAVHI

    Sel juhul on lausa hädavajalik, et kellelgi jätkuks julgust olla erinev.

    ReplyDelete
  18. Loodetavasti järgmist Laulasmaa Ultrat ei tule joosta sellise ilmaga nagu eile. Sellise päikese käes kustus ka minu tempo enne 40-ndat täiesti, kuigi mina polnud eelnevate trennidega ennast välja kurnanud. Aga oli huvitav teada saada, et kui nädal jääb 100 km kanti, siis peaks ultraks treenides juba kolm kuud varem kolm korda rohkem jooksma :o)

    ReplyDelete
    Replies
    1. ohh ega pea nii palju jooksma. Kõige olulisemad tavalisele jooksjale on pikad jooksud, et just need oleksid tavapärasest pikemad - aeg jalgades.. aga kuna ma olen ilmselt lausa geneetiliselt sobiv ainult ultrajooksjaks, siis mulle sobivad pikemad trennid ja arendavad. palju on eesmärk teha pikki jookse, all oleva väsimuse baasil hea tempoga. st. harjutada just viimase kolmandiku jaoks, kui väsimus sees. oleksin valmis just lõpus vastu pidama, siis kui teised alla annavad, mina jätkan samas tempos...

      Delete
    2. aga väga tubli olid ju - jaksu küll ja said veel ilusti kiirendada pudeli järgi või mäkke. igati ilus. mul tempo ei langenud eriti lõpuni, nii et tundub, et oleksin võinud siiski pikemalt joosta. järgmine nädal siis min eesmärgiks 42,2km mul või max 50km
      seekord tuli keskmiseks 4:48min/km, enne laulasmaad jooksin 60,4km 4:50min/km aga siis oli veidi jahedam ilm, seekord oli tõesti palav.

      Delete
    3. Tänane tempojooks 11km läks 42:23min ehk siis 3:51min/km :P

      Delete
  19. Aga mina oleksin täna sellise ajaga sirgel asfaldil jõudnud ainult 10 km läbida - 42.52 oli aeg Tehnikaülikooli staadioni rohtukasvanud rajal, kus septembris jooksin 38 min kanti. Seega minust praegu võidujooksjat küll ei ole, kuigi kilomeetri keskmine 4.17 on kahe nädalaga siiski kaks sekundit paranenud. Enesetundel pole viga midagi - ei saagi aru, milles probleem.

    Mängin sel nädalal järgmised 2 alagrupimängu TTÜ meistrivõistlustel tennises ja siis jääb veel 2 mängu augusti alguseks. Kuna 1 võit tugevamas alagrupis (meil on kolm 8-liikmelist tugevusgruppi) on käes ja tõenäoliselt saan vähemalt ühe veel, siis ilmselt pääsen finaalturniirile 8 parema hulka, mis toimub 23-25 augustil. Umbes 3 päeva enne finaalturniiri ma kindlasti tõsisemaid jooksutrenne ei tee ja nii nädal aega. Edasi jääb alla 2 nädala Tallinna maratonini ja siis on juba liiga hilja tempokrossi abil midagi parandada.

    Seega näiteks laupäeval, 10 või 17 augustil oleks vast kõige rohkem mõtet tulla sinuga tempokrossi harjutama (st endast kõike andma, et 3.51 tempole vastu pidada), juhul kui sa siis veel sellega tegeled (tõenäoliselt saaksin ka muul päeval tulla, kui miski nädal ette teatada). Eelistaksin 17-ndat, et jõuda jooksmisega eelnevalt veidi rohkem tegeleda ja sulle veidi paremini vastu saada. Millal sobib?

    ReplyDelete
  20. Hei, kas Roosal Mehikesel pühapäevasele SEB sprindile ka on plaanis tulla või see hästi ei sobi Haanja jahimaadel ultrajooksmise graafikusse?

    http://www.youtube.com/watch?v=826HMLoiE_o

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lausa paljudel põhjustel ei osale:
      1.ei meeldi sellised suured massiüritused
      2.ei jaksa maratoni joosta
      3.ei tahaks raha nii palju kulutada, niigi vähe :D

      ja samas järjekorras prioriteedidki


      :D


      PS!
      tegelikult on Haanja Jala100 ka liiga lühike aga trenni mõtes, seda võib siiski läbida ja rahvast pole ka palju :P

      Delete
  21. 3. Nike andis tasuta pääsme Viru Keskuses, kes näiteks Structure 15 ostis;
    2. Keerasin ise ka kogemata üle vindi ja pole nüüd paar nädalat joosta saanud, aga loodan võistluspäevaks kõhu korda saada. Nõus sellega, et inimese jaoks on tavaline maraton liiga lühike distants ja hakkab südamele;
    1. Eks vigastuse oht ole jah päris suur, kui 3 h grupis külgtuulega tee äärde jääd ja keegi äärekivile mingeid pooltühje õllepudeleid on asetanud. Loodetavasti see korraldajatel tänavu enam kahe silma vahele ei jää.

    Edu siis Haanjas! Püüan selle Roosa Mehikese jooksuklubi esialgu Tallinnas 3 h sisse saada, kui tervis lubab :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Igal juhul edu Maratonil ja loodame, et näitad ennast seal kõigest hoolimata heast küljest!

      endal jah järgmine jooks - Haanja!

      Delete
  22. Täna oli huvitav teada saada, et ka jooksmine käib kõhu kaudu- kui see laseb 3:00 tempos joosta ainult 10 km, siis on mõttetu starti minna isegi 3:45 üritama, aga eks järgmine kord olen targem ja lähen sama ilusa ilmaga pigem jalutama või 10-20 km sörkima.

    Laulasmaa jaoks mahtu teha ma selle asjaga nüüd 2-3 kuud küll ei julge, seejärel alustan väga ettevaatlikult ja loodan juuniks 169 või 211 km vormis olla vastavalt korraldajate eelistustele, et Roosa Mehikese tiimile lõpuks ikka miski arvestatav panus anda. Jääb mulje, et minu võimete juures peaks järgmine kord hoolikamalt järgima Laulasmaa Ultra korraldajate soovitusi peale ultrajooksu pikem paus jooksmisest teha.

    Loodan, et sinu ettevalmistus on kulgenud kogenumalt/targemalt ja teed Haanjas supertulemuse.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Noo haanja 100km on veidike liiga lühike st. liiga kiire mu jaoks, nii et väga supertulemust sealt ei tasu eriti oodata ja iga päev ei pruugi ka pidupäev ola aga eks ma midagi ikka üritan sealgi! :P
      minu arvamus on, et kõik pausid on "saatanast" ja võtavad liiga vormi alla st. täispausi ei tohiks teha aga kõik võib olla suhteline, igaühele võib sobida erinev variant....
      Roosa mehikese tiimi nimi kaob küll lähipäevadel st nädalatel aga tuleb lihtsalt uus advancem nimi, veidi üldisem, mis võiks koondada rohkem inimesi. sellest ka peatselt järgmine artikkel ja üritusest, mis sellega kaasneb.

      Delete
  23. Täispausi teen jooksmisest (alla 5 min/km), aga mitte sörkimisest, kuni kõht kiiret jooksusammu vabalt teha ei lase, paraja ajalise varuga ja vastavalt enesetundele. Olen suht kindel, et paari kuu jooksul ma enda kohta normaalse kiirusega joosta üle 10-20 km mitte kuidagi ei saa. Sain üleeilse maratoni ajal täpselt teada, mis seis tegelikult on - 4:14 tempos ca 15 km ja juba oligi minuga kööga. Ka tööd on aasta lõpuni liiga palju, mis juba hakkaski ettevalmistumist segama.

    Advanced nime kohta tekkis mul veebi väljapandud esialgsete mõtete kohta väike soovitus ka: võrdluseks guugelda fraase "running club" ja "runners club" ja sa näed, et viimane on mitu suurusjärku vähem kasutatav (ainult ühendites), st ilmselt ka keeleliselt korrektne. Seega jääb mulje, et Neon Running Club oleks keeleliselt loomulikum kui Neon Runners või Run-in-Neon Club variandid.

    Ise kasutaksin pigem neoonkollast helkurit kui neoonroosat.

    ReplyDelete
    Replies
    1. alati saab tulla ennast testima ka Haanja Jala100-le või viimase öö unistusele :D võistlused, kus ei pea läbima maksimumi vaid saab tulemuse kirja ka lühema distantsi läbimisel.

      Selle Runners toetuseks saab öeldud, et see sai vb just sellepärast valitudki, et eristuda, nagu me ka värvidega soovime teha - eristuda. samas running club tähendab jooksuklubi aga meie tahame luua klubi jooksjatele, kui isiksustele - Runners Club. Ja üks väga oluline punkt - kui särgile ei mahu kirjutama lõppu sõna Club, siis Neon Runners kõlab palju paremini kui Neon Running :D
      aga see selleks - valikutes oli ka Running variant sees, aga see ei läinud läbi küsitluses :D

      Delete
  24. Minu arust päris hea mõte tänapäeval kasutada abstraktse jooksuklubi asemel vahelduse mõttes konkreetselt jooksvatele isiksustele suunatud klubinime. Ja neoon tundub hetkel veel sobivat eristumise sünonüümiks, kuni jooksjad seda massiliselt ei kanna. Seega mõningase taustainfo väljaõngitsemise peale pole üldse halb valik see Neon Runners, mulle tundub, ja kui siit veidi edasi mõtelda, siis eks tänapäeva masinate maailmas nii mõneski mõttes nii ongi õigem.

    See peale ülepingutust tempos maratoni joosta üritamine lõppes umbes nädalase viitega niimoodi, et une pealt vastu hommikut kiilus hingamine kinni (ca 15 min püstiseismise peale sai hingamise tagasi, aga püsti saada oli jube keeruline) ja nii mitu ööd järjest. Tõsiselt eluohtlik, aga õnneks läks üle.

    Järgmine kord tean, et kui töökoormus üle pea kasvab ja söömiseks/magamiseks liiga vähe aega jääb, siis ei tohi pikalt tempot teha. Võtan nüüd peale pausi trenne väga rahulikult (viimastel päevadel olen väga ettavaatlikult sörkinud, peaasi et üldse midagi jooksmiselaadset teha saaks), nii et Haanjasse ennast testima kindlasti ma ei tule.

    Eesmärk on peale esmatutvust pikemate distantsidega olla Laulasmaa Ultraks veidi paremini/targemini ettevalmistatud, nii et kui joostakse 211 km, siis vähemalt mingi rumaluse taha selle 24h sisse jooksmine mul ei jääks. Peale seda kindlasti venin tenniseväljakul kuude kaupa nagu tigu, aga ühe korra tahaks huvi pärast siiski ära proovida.

    ReplyDelete