Sellele küsimusele vastust leida polegi tegelikult väga raske - enamus kõrvalseisjaid ilmselt pole rahul aga ennastki üllatades leian ise, et olen tegelikult jooksuga rahul!
Kirjeldan siin sõidu algusest peale, kuidas ja mis sai tehtud ning jutu sees lahkan ka seda, miks ma siis ikkagi rahul olen. Tegelikult aasta alles ju algas ja eesmärkide täitmiseks, mis olid seatud selleks aastaks, on aega veel küllaga! :P
Selleks, et alustada, peab minema tagasi mitu päeva aga sellest lühidalt. igatahes need (tegelikult ööd) olid suhteliselt unetud ja unevaegus pani päris muretsema, kuidas olla üleval 24tundi järjest. Miks üleval - närv jooksu pärast? ei, pigem sellest, et jooksumaht oli langenud ja energiat oli kehas palju üle ning see ei lasknudki korralikult magada. või siis, ka õige väheke närv reisi pärast - kuna elus on reisida saanud eestist välja siiski suhteliselt vähe, siis jah, just reisi, mitte jooksu pärast. Kui jooksule mõtlesin, siis tekkis pigem mõnus rahulik ja kindel tunne. Jooks on jooks ning elus joostud ju küllaga.
Mis siin ikka pikalt unest pajatada, läheks siin kiirelt ajas edasi:
on sõidupäev, hommikul 4st uni pühitud, kella 5ni arvutis, siis Sirts üles ja viimased ettevalmistused. veidi peale 6t tassisin 4korda kraami auto peale ja muudkui ronisin jälle 4ndale korrusele tagasi järgmiste asjade järele :D Auto asju kuhjaga täis ja rohkem poleks sinna küll kedagi enam mahutanud :D tavalised meie - ka nädalavahetuseks Pärnusse emale külla sõites on auto asju kuhjaga täis ja too muudkui imestab, et mida me küll muudkui kaasa tassime - aga ometi on vaid vajalikud asjad kaasas ja kõike kasutame :D
Sekundi pealt 6:30 olime sadama checkin-is ja isegi polnud esimesed :D Sõit oli muidugi igav ja venis... kui eesti lähedal polnud jääst õrna haisugi, siis soome lähedal oli kallas jääs ja lumi maas. Oligi vaheldus igavale sõidule. Sadamast välja saades tõmbasin tee serva seisma ja Sirts ütles - kuna hotelli hakatakse laskma alles lõuna paiku, siis lähme käime lähedal Espoos IKEA-s ära ning siis loomulikult avastasime, et ta polnud aadressi kuskile kirjutanud. ma pakkusin, et sõidame Hotelli ja uurime sealt - aga GPS muidugi ei leidnudki seda tänavat üles, mis Hotelli broneeringu paberitel oli. leidis aset hullult helistamist ja väga nõutut olekut, et kuhu me nüüd üldse võõras ja tundmatus riigis sõidame??? Enamus ei vastanud kõnedele, lõpuks saime IKEA aadressi aga GPS ei leidnud ka seda tänavat üles :D (telefonidel roamingus muidugi internet ei töödanud ka, nii et ei saanud ka ise netis otsida). Ühesõnaga segadust kui palju, kuniks ma otsustavalt leidsin hotelli hoopis auto GPS-st üles, kaart ette ja hotelli poole teele! Kuigi jõudsime varakult hotelli, saime kohe tuppa sisse ning saime ka IKEA aadressi (tuli välja, et eestist meile SMS-ga saadetud aadressis oli üks täht lihtsalt tänavanimes kirjutamata jäetud, ajas ikka närvi küll :D Selline segadus siis...
Edasi väga palju päevast kirjutada pole - sai mindud ja tehtud hotelli juures väike jooksutiir ja kiirendusi ning mäkkejookse tehtud (avastasin, et seal on superhea trenni teha - ainult mäed ning pikad kergliiklusteed). Varakult õhtul 8st juba magama ja nagu minu puhul tavaline, 4st üleval jooksupäeva hommikul :D Hotelli Rootsi lauas sai muidugi kõht nii täis pugitud, et lausa valus hakkas :D
Aga nüüd siis jooksu juurde. Tegelikult väga palju ei olegi rääkida.
Esiteks ehmatas veidike rajakate - betooni peal õhuke riie, mis oluliselt betooni põrget ära ei võtnud - enamus trennid olid tehtud pehme staadioni tartaankatte peal, mille põrge on absoluutselt erinev. Seda ei osanud küll varem ette kujutada ega oodata aga lootsin, et ehk pole hullu, jooksmine on jooksmine.
Ilmselt kõik, kes jooksmisega tegelevad, teavad kui kiirelt tegelikult joostes aeg läheb ning sa ei pane tähelegi, kuidas tunnikesed mööduvad. Plaan oli joosta ca 4:25-4:35min/km tempos esimesed 100km, edasi langetada veidike tempot tasapisi, nagu mulle sobib. Joomise planeerisin iga 15min järel, geel iga 30min järel+soolatablet. enne jooksu sai veel 10min vetsuukse taga oodatud, kuniks selgus, et uks on vist hoopis lukkus ja pidin teise koha otsima. Selle aja taha jäi ka see, et enam polnud aega end vaseliiniga kokku määrida. väheke muret see tekitas, teades kui kergelt mul alati hõõruma hakkab igalt poolt aga mis parata. Pärast jooksu end üle vaadates sain aga üllatuse osaliseks - ei olnudki kuskilt hõõrutud, ainult üks rinnanibu oli verine ja seegi sellepärast, et plaaster oli sealt kuskile oma teed uitama läinud. Igatahes kohe-kohe oligi start ja kõik panid minekut. Teiste tempost ei hoolinud ega jälginud ka, kuidas teised jooksevad - ainult omadest möödudes üritasin ikka vahest ergutada neid. Jooksin enda tempos, mis tundus mugav ja trennide põhjal ilusti jalgades. Tundsin muret küll, kuidas haigele põlvele mõjub kurvides jooks (aga õnneks hakkas põlv kergelt tunda andma alles peale 100km möödumist). Tegelikkuses kurvid ei olnudki järsud, kuna ma ei saanud enamus kurve võtta siserajal vaid kohati isegi kõige välimisel - rahvas jaotus suht ühtlaselt ringile ära ning kohati olid suured pundid, millest pidi pidevalt suure kaarega mööduma (ka sirgetel ei saanud otse joosta) - hiljem veidike arvutusi tehes, pakun et jooksin tegelikkusest ca 4-5% pikema maa läbi). Ametliku pikkuse järgi 40,2km möödus umbes-täpselt 3tunni täitumise kandis (mis oli ju täpselt eesmärgiks olnud tempo) aga ilmselgelt olin välisrajal jooksmisega läbinud selleks hetkeks juba veidi üle 42km tegelikkuses, mis pani veidi muretsema, et olemine on liiga hea ja kerge ning edaspidi otsustasin hakata joogipunktides peatuma ja rahulikult jooma ning lasin veidike ka (seda tegin juba tegelikult kuskil peale 30km täitumist) jooksukiirust alla, nii et keskmine kiirus langeks ja oleks veidike puhkamisaega. Aga peale 50km ehk siis kuskil 4tunni kandis hakkas lõpuks ringi sisemise jala reielihas veidike kangeks minema kurvides. See sundis tempot veel veidike langetama, nii et lihas krampi ei läheks ja laseks ilusti joosta. 6tundi täis ja läks lahti jooksmine teises suunas. Üllatav oli see, et kuigi nüüd oli jooksmine tavalises staadioniringi suunas, ei osanud kuidagi hoida ennast võimalikult sissepoole vaid lausa ise jooksin/kaldusin jooksma väljapoole. Tempo püsis ühtlane, ringiajad olid ok, enesetunne hea, pulss madal. (kuskil 120-125kandis) ja enne kange olnud reielihas enam tunda ei andnud vaid nüüd hakkas muidugi tasapisi "uue" sisemise jala reielihas tunda andma. Kuna olin varemalt tempot juba korralikult aeglustanud, siis ametlik 100km sai täis alles kuskil 8:12kandis (tegelikult ilmselt oli selleks hetkeks füüsiliselt läbitud ca103-104km). Polnud tunnetki, et jalgadega probleeme oleks, energiat veel kuhjaga, eesmärk oli ka veel täiesti reaalne, kui... lihas hakkas kangeks ja valusaks minema, kuniks 105km peal peatusin - lasin hobusesalvi reite peale määrida ja veidike masseerida reielihaseid - kuna teadsin, et niimoodi enam eesmärki täis ei saa, siis ei olnudki enam tahtmist rajale tagasi minna aga 17min hiljem ma siiski tasakesi sinna kõndima läksin. peale mõningaid kõnniringe, sai lihase soojemaks ning valulävest üle mindud ja ca 8km joostud tasapisi kiirenevas tempos, kuid, siis oli reielihas juba nii "katki", et rohkem jooksusammu teha ei saanud - jalg vajus alt ära iga ürituse peale. Sel hetkel võtsingi vastu otsuse, et kõnnin kuni 12tundi täis saab ja edasi elan teistele jooksurajal kaasa. 12tundi saigi kuskil veidi üle 128km täis ning ümarguse 129km peal peatusin. Noo tee, mis tahad aga kõndima ma sinna küll ei läinud ja kuigi ma teoorias oleksin 24tunni lõpuks võinud isegi 200km täis kõndida, siis see tulemus mind ei motiveerinud üldse kõndima, tegema tegevust, mis mulle üldse ei meeldi - sellepärast ma ju jooksengi, et ei peaks kõndima! :P
Ühesõnaga tagasi mõeldes, mis siis reielihasega juhtus ja mis mõjutas:
1.Kõige enam betoonpõrand, millega lihas absoluutselt harjunud polnud - see oli määrav, sest just põhitreeningud sai tehtud ristivastupidiselt pehmel kummirajal. Tuli meelde, et ainukese veidike kiirema jooksu (2tundi ja 27km) tegin nädal varem asfaldil ja ka peale seda üllatasid mind 2-3päeva haiged reielihased, mida Eestis hallis joostes küll ei juhtunud.
2.Võibolla oleks lihas pidanud kauem vastu ka selle betooni peal, kui tegelik tempo oleks alguses madalam olnud aga ma ei usu, et lõpuni, arvestades punkti 1. aga tegelikult, kui ma peaks uuesti jooksma samal rajal (või ka edaspidi mujal), siis ma ei jookseks teisiti ega aeglasemalt. Just sarnane tempo, sellega ma alustan ka järgmisel korral, täpselt paras tempo! Lihtsalt seekord, selle harjumatu rajakatte kohta oleks võinud aeglasem olla alguses - oleks vähem lihast põrutanud. Kui peaks seal veel osalema, peaks tegema põhitreeningud asfaldil.
3.Kuna eelmise aasta lõpus oli praktiliselt 2,5kuud trennivaba põlvevalu pärast ja alles jaanuaris sai uuesti jooksma hakatud, siis liiga väike jooksupõhi all. praktiliselt 1kuu treeninguid ainult, on nii pika jooksu põhjaks vähe.
4.Mäkkejookse/allajookse või mägisel pinnal jookse olematul hulgal, just need tugevdavad reit.
5.Viimasel 3nädalal puudus täielikult pikk jooks uusti tunda andnud põlvevalu pärast. st. lihasel kadus harjumus pikemaid jookse teha. Hallis siseringil jooksmine mõjutas sisemise jala põlve.
ja positiivsed pooled:
1.Jooksin 100km eesti kolmanda tulemuse, ka 12tunni tulemus oli eesti 3s. Üldiselt arvestatakse ultrajooksus tulemustena ka pikemate jooksude vaheaegasid.
2.Tekkis tahtmine juba uuesti jooksma minna, sest asi jäi ju pooleli. pigem tõstis hoopis tahtmist.
3.Ilus ja kerge jooks alguses, tõstis enesekindlust minna järgmine kord jooksma tunduvalt paremat tulemust, kui seekord eesmärgiks oli. Nägin, et olen selleks valmis. (Kui Rainil tekkis sportlik viha, siis mul pigem entusiasm juba kuhugi jälle jooksma minna!) Olgem positiivsed!
4.Ma pole pettunud, et eesmärki täis ei jooksnud, sest ilus algus ja need tunded, mis jooksuajal valdasid, andsid juurde tahtmist ja enesekindlust! Mulle lihtsalt meeldib jooksmine ja ma ei jookse teiste pärast vaid selle tunde pärast, mis see mulle endale annab. see on vapustav! Need tunded, mis valdavad, on paremad, kui narkomaanil doosi kätte saades. sa jooksed ja tunned, et nagu mängiksid jooksuga ning see annab sulle hoopis energiat juurde, mitte ei võta ära. Tahtmine uuesti joosta hoopis kasvab, mitte ei kao. Positiivsed emotsioonid on üle!
iseenesest oli tegelikult see Espoo areen täitsa huvitav - keskel olid platsid, muude spordialade jaoks ja nii esimesel kui teisel korrusel olid jooksurajad - esimese korruse rajal oli isegi mägi sees, mis tõi vahepeal raja teisele korrusele. Täitsa huvitav, saaks mägist trenni teha isegi talvel. Jooksurada on piisavalt lai, jooksuread olid laiemad kui standartsed staadionirajad. Jooksuraja pikkus ainult imelik 390,004m
Igatahes veel lõpetuseks:
Sai ära vaadatud ka autasustamine ja võtsime peale ka Mardi, kelle pärast Tallinnas ilusti koduukse ette viisime. Muidugi sadama poole sõitma hakates oli juba soomes tavaliseks saanud probleem - ei GPS seade ega auto GPS ei leidnud sadama aadressi üles ja mingi pool tundi otsisime ja helistasime seal, kuhu sõita, seekord oli aadress teada aga sellist tänavanime polnud üheski seadmes. Lõpuks siiski aitas hädast välja auto GPS, kus huvipunktide all oli sadam siiski olemas. aega võttis aga saime hakkama ja jõudsime ilusti ka laevale.
Kuna lihas oli täitsa "katki", siis muidugi oli istuma saada ja tõusta raske, samuti treppidest kõndimine aga saime hakkama ja nüüdseks hakkab juba olukord normaliseeruma - tahaks jooksma!
Supertublid olid kõik eestlased, kes jooksul osalesid - vahet pole, kui pika vahemaa nad läbisid aga kõik nad on andunud jooksufännid ja ei suuda ilma selleta elada. Tegelikult olid muidugi tublid, kõik osalejad! Peale jooksu, tundub, et minuga on isegi arvestama hakatud soomes - FB-s lisas mind sõbralisti 1. endurance24 jooksu võitja ja lisaks veel 2. hetkel kehtiva soome rekordi omanik, 3.tuntud inglise jooksja, kes kutsus mind enda korraldatavale 7päeva jooksufestivalilegi. Nii lahe on omada sõpru ja tuttavaid valdkonnas, millesse sa oled ihu ja hingega end pühendanud ja ilma milleta sa hakkama ei saa!
Hullult pikk jutt tuli ja ega te pea seda läbi lugema - minge parem tehke selle ajaga midagi kasulikku - minge jooksma!
PS! Järgmise 24tunni jooksuni on veel mõni kuu aega, nii et uued ettevalmistused hakkavad 1st märtsist. Kui jaanuaris oli tavaline nädal 340-380km jooksmist, siis loodetavasti uues perioodis leidub nii mõnigi 400+km. nädal.
Elame ja jookseme, nagu öeldakse!
No comments:
Post a Comment