Skechers GoRun 4

Mida uut Skechersi rindel? e. Skechers GoRun4 !

Tekkis võimalus proovida ja testida Skechersi uuemaid jooksujalatseid, mis alles hiljuti jõudsid Eestis müügile. Paneks nüüd ka esimesed muljed siia kirja...

Tänaseks on jõudnud paljud eesti jooksjad arusaamisele, et Skechers ON jooksujalatsite tootja ja enamus neist on olnud väga positiivselt üllatunud! Vähemalt minuni on jõudnud palju tagasisidet ja kõik on olnud ärmiselt positiivsed. Umbes pooled tagasisidet andnud inimestest on võtnud kasutusele Skechersid just ultradistantsidel, kus on eriti suur osakaal just heade ning mugavate jooksujalanõude valikul.

Nagu ka eelmises jutukeses, nii ka nüüd mainin kindlasti ära, et Skechers firma ideoloogia, mille järgi nad jalanõusid toodavad on nn. "midfoot landing" ehk siis eesti keelde tõlgituna suunab nende jalanõude ehitus sind jooksma õieti - mitte päris päkale aga kindlasti mitte ka üle kanna. Et siis täistallale või pigem veidike ettepoole. Mitte üle kanna. Rõhutaks veel kindlasti, et erinevate Skechersi jalanõude puhul on vaat et kõige enam vaeva nähtud välimusega. Need on tõesti enamalt väga efektsete värvikombinatsioonidega - nii et kui on soov välja paista, siis see on teie võimalus! Samas leiab ka konservatiivsemaid toone, nii et igale maitsele.

Et joosta pikkasid distantse, siis jalanõu peab olema: mugav, vastupidav, piisavalt pehme (et jalad ei väsiks ülipikkadel jooksudel), võimalus kasutada nii maastikul kui asfaldil, ei hõõruks, oleksid kerged, .... Varasemad Skechersid seda kõike olid, kas on võimalik veel paremaks minna, halvemaks? Sellest nüüd juttu tulebki.

Praeguse seisuga olen teinud GoRun4 -ga 4jooksu ning testinud neid nii asfaldil kui ka maastikul. Kuna viimasel ajal olen kasutanud ainult erinevaid Skechersi mudeleid, siis on olemas hea võrdlusmoment eelmiste mudelitega.

Kuna teada oli, et GoRun 4 kaal on veidike suurem kui eelnevatel (sisetallaga 244g, tallata 225g - minu number 44EU, eelmiste mudelite andmed leiab minu eelmisest Skechersite kirjeldusest), siis suhtusin enne esimest jooksu nendesse, väikese kahtlusega, eelarvamusega. Õnneks hajusid need väikesed kahtlused juba esimeste jooksusammudega. Vb oli veidikene tunda, et on raskemad aga see ei seganud üldse jooksmisel. Veidikene tundsin puudust maatunnetusest. Kuna suurenenud kaal tuleb veidi toekamast ja pehmemast tallast, siis on tunnetusest puudu jäänud. Samas postiivne on see, et eestis talvel maha pandud killustikku on nüüd märksa vähem tunda (st praktiliselt ei tunnegi) ja ka maastiku konarusi pole enam üldse tunda. Talla material tundub olema veidike erinev varasemast - vastupidavam kulumisele ja ka Skechersile omased talla "nupukesed" on veidi suurema vahega asetatud - st. enam ei jää pisikesed kivikesed mustrivahele pidama. Need ei seganud ka varem aga veidike muidugi tülikas oli neid ära koukida peale iga jooksu. Aga rõhutan veelkorra - neid tegelikult ei tunneta üldse ja kui ununeski ära koukida, siis vahet ju polnud. lihtsalt põhimõtte küsimus (milleks lisakaalu kaasas kanda kivide näol) :)   Mainiks veel, et see midfoot landing idee kehtib ka antud mudeli puhul - noo mina ei suuda nendega üle kanna joosta. Pigem vastupidi, ainult mäest alla joostes suutsin maanduda kannale, muul ajal pigem isegi rohkem päkale, kui täsitallale. Jalg veidi higistas, et hetkel ei tea, kuidas palavamate ilmadega lood on aga samas talviseks, lumiseks jooksuks on Skechersid olnud suurepäraseks valikuks, ei mingit libedust. Mida kindlasti võib rõhutada, on see, et mitte ükski Skechersi mudelitest pole mitte kordagi jalga hõõruma hakanud! Kõigi teiste tossude puhul on vahest ette tulnud hõõrumist. Asicsite puhul oli kindel, et enne jooksu pidi jalad ära plaasterdama, muidu lõppes asi "kurvalt". See on üks väga oluline punkt just pikematel distantsidel!

Veidike ajas tagasi minnes... Karbist välja võttes olin meeldivalt üllatunud nähes ühte suurt erinevust võrreldes varasemate mudelitega - kannaosas olev augukene, millest jalanõusid jalga pannes hea kinni haarata. Nüüdsest saan need jalga märksa kiiremalt ja mugavamalt. Siit kindlasti soovitus kasutada neid triatloni jalanõudena, kus alavahetuse kiirus on oluline! Ilmselt on Skechersi disainerid oma tööd korralikult teinud ja soov vallutada veel üks turuosa, mille saavutamine pole üldse mitte ime :P

Ise kannaks GoRun4 mudelit jalas just pikemate ja/või rahulikemate jooksuotsade ajal, kuna tald on paksem ja pehmem, ehk siis summutab veidike kiirel jooksul sammu ning ei paindu nii palju kui kiiremal jooksul vaja oleks. Samas pead selle viimase väite puhul ei anna, kuna ise kiiremate jooksude proovimisele nendega veel jõudnud pole (nii et vb eksin). Aga hetkearvamuse põhjal teeks kiiremaid jookse pigem kas GoRun1/2/3 või GoMeb mudelitega, mis on ka kergemad ja õhema tallaga. Mis tuletab mulle meelde, et kunagi tahaks kindlasti proovida ka uut GoMeb 3 mudelit, millega Meb Keflezigh võitis maailma mainekaima maratoni, Bostoni maratoni, ajaga 2:08:37.
Müügil oli ka GoRun 4 Ride versioon, mis käes võrreldes tundus isegi kergem olema, mida kunagi tahaks võrdluseks proovida.

Kindlasti on paljudele tulnud praeguste ilusate ilmadega suur jooksusoov ja tekkinud plaan välja vahetada oma vanad jooksujalanõud. Nii et sellise artikli jaoks on hetkel väga hea aeg. Vb aitab see jutuke teil leida endale just need jalanõud, mille järgi hing ihaldab. Mina soovitan kindlasti Skechersi poest läbi astuda ja proovida erinevaid mudeleid, võin lubada, et te ei kahetse ning väljute poest, kui mitte 2paari, siis kindlasti ühe paari uhiuute jalatsite võrra rikkamana!  Nii et poodi ja kiirelt jooksurajale!

Peale esimest jooksu asfaldil tallad:

 Väike pildike ka naiste eelmisest, Skechers GoRun 3 Ride mudelist:

Skechers GoWalk

Paar pilti ka nüüd juba pea aasta kasutusel olnud Skechers GoWalk e. käimis/vabaaja jalanõudest:

Kindlasti tasuks vaadata ka käimisjalanõude poole - kui te pole varem proovinud, siis neid tasuks poes olles kindlasti jalga proovida - te ei kahetse. Leiate, et see on hoopis teistsugune tunne, kui oma tavaliste jalanõudega. Skechersi enda "Mory Foam" nimetusega tallad on supermõnusad ja pehmed - selline tunne, et kõnnite vati või vahu sees. Suurimat vahet tunnete eriti pikkadel jalutuskäikudel, kus jalatallad tavaliselt lausa tuld välja on löönud. Kindlasti tasub proovida!

Eelnevalt räägitud jutule lisaks mainiks, et vaadake ka seda efektset ja ilusat välimust. Naiste erkroosad on nagu lausa loodud jalga. Kui mehed vaatavad tavaliselt naistel teisi kehaosi, siis nende puhul läheb pilk ka allapoole! Siret alati kiidab neid roosasid!  Iludused ja samas ka kerged ja mugavad!




Varasemate mudelite kohta leiad infot siit: Skechersite esimene artikkel
Skechersite eelmised mudelid on mul kasutusel nüüd juba pikemat aega. Rõhutan kindlasti veel lisaks nende suurepärast vastupidavust, millega ei ole suutnud ükski samas kaalus jooksujalanõu võistelda. Kõige kauem kasutusel olnud GoRun mudel on tänaseks päevaks jooksnud 2392,8km ja nendega jooksen veel sadu kilomeetreid, jalas on sama head kui alguses. Pealse osa on vastupidav ja tallad on veidi kulunud aga see teeb vaid asfalditunnetuse paremaks. Teine GoRun paar on jooksnud 1645,6km ja tallaosa on vaid õrnalt kulunud, sama lugu kolmanda GoRun paariga - joostud 1731,8km ja ikka jalas sama head kui esimesel korral!

Skechers Eesti FB kodulehe leiad siit: Skechers Performance Estonia



Ootan igasugust tagasisidet ka teistelt praegustelt kasutajatelt, sest tahaks siia panna lisaks ka teisi arvamusi!

HILLY: Vivid Compression Sock

HILLY Vivid Compression Sock

Kui umbes kuu-poolteist tagasi paluti mul avaldada arvamust Hilly toodete kohta ning oma muljetest ka oma lühikene arvamus kirja panna, siis arvasin, et nädalaga saab asi tehtud aga sellel aastal on kuidagi kiired ajad olnud ja kuna ei tahaks ju mingit tühja juttu ajada ning oli soov ka mõned pildid lisada, siis kuidagi venis. Nüüd on siis see asi tehtud ja kuna see on esimene kompressioonitoote arvamusjutt, siis üritasin kokkuvõtvalt ka kirja panna üldse kompressiooni ideoloogia kohta, mitte ainult konkreetse toote kohta. Seetõttu kujunes ka artikkel loodetust pikemaks ja sügavamaks. Loodetavasti aitab see jutuke teid oma valikute tegemisel...

Tegelikult on väga raske kompressioonitoote puhul leida võrdlust teiste toodetega, sest tegelikkuses on ju nad kõik sarnased ja ka põhimõtted samad. Igatahes, kui mulle pakuti Hilly toodete testimist, siis väike kogemus oli ka ennem olemas antud tootjast, paari mütsi ja kinnaste ning ühe särgi näol ja minu arust on nende kujundus ja värvilahendused ühed ilusaimad ning ma olin loomulikult kohe nõus - ilusad, mugavad tooted varemalt, kindlasti on seda ka sukad.  Olen enne kandnud ka erinevate firmade kompressioonisokke (Asics, X2U) või sääriseid (X2U, CEP), nii et on olemas ka väike võrdlusmoment.

Kodulehel kirjutatakse nii:
Kompression ja nähtavus
Parem vereringe aitab vabastada piimhapet/vähendab laktaaditaset trenni ajal ja pärast maastikujooksu ja võistlust. Heledad erksad värvid aitavad teil olla nähtav teistele metsas liikujatele. Nendel on keskmine surve, koos hea õhuläbilaskvusega ja erineva surveastmega kompressioon jalgadele. Lycra Sport materialist sokid pakuvad optimeeritud jõudlust ja peavad kaua vastu ning on erakordnelt mugavad kandjatele, et anda oma parim. CoolMAX materjal sisaldab tõhusat kiudoptilist niiskuse ärajuhtimise süsteemi. See suunab higi kehast eemale läbi kanga, kus see saab kiiresti aurustuda, võimaldades kehal olla jahedam ja pakub suuremat mugavust.
Materjal: 64% polüamiidi, 31% Coolmax, 5% elastaani.

Kuna kompressiooni sokkide puhul on väga raske määrata nende "abi" jooksmisel, siis kasutasin ka mitmete blogiarvamuste ja testimiste abi.

Positiivne:
1.  Vere laktaadisisalduse vähendamise läbi väsimuse vähendamine jooksu ajal.
See on vist üks raskemini "nähtav", leitav positiivne efekt.  Erinevad päevad on treeningutes erinevad ja kui otse lihasest ei ole võimalik laktaadiproove trenni ajal võtta, siis jäävad enamus arvamused sellest neutraalseks ja ebakindlaks. On või ei ole? Endale tundub küll, et on just pikemaid jookse võimalik pikemalt joosta enne väsimuse saabumist aga samas, vb samal päeval oleks olnud sama enesetundega jooksmine ka ilma sokkideta? Samad "tunded" ka tempojooksu kohta. Ühesõnaga jään otsese vastuse võlgu siinkohal.
2.  Trenni ajal lihasvibratsioonide vähendamine ja tänu sellele vähem "kahjustatud" lihaskiud peale trenni ja kiirem taastumine.
See punkt on kõige enam positiivset vastukaja leidnud ja olen ka ise sellega täiesti nõus. Paratamatult jalg põrub maandudes ja koos sellega ka lihased. Mida vähem põrutada ja kompressioonisokid aitavad lihast olla paigas, seda vähem on lihased haiged peale trenni. Teoorias peaks see mõjuma väga pikkade jooksude puhul kõige enam - lihas peaks kauem vastu pidama, nii et vb ikkagi on see teatud efekt ka trenni ajal? Pead ei anna aga ise kasutan igal juhul ja rahul. Tänu vähem kahjustatud lihastele on taastumine kiirem ja treeningefekt parem. 
3.  Parem kehaasend ja tunnetus.
Kuna lihased on enam fikseeritud, siis sellega on maastikul joostes parem raja tunnetus ja läbi selle paranenud kordinatsioon. Ise otseselt ei ole seda märganud ühegi firma kompressioonitoodete puhul aga mulle ei meeldi nii väga ka maastikul jooksmine, nii et vb lihtsalt ei ole tähele pannud.
4.  Erksad värvid aitavad silma paista teistele liiklejatele.  
Ohutuse seisukohast super eriti hämaraajal või pimedas. Igal juhul soovitan! Peale ilusate värvide on ohutus üks tähtsamaid nüansse jooksmisel!
5.  Kiirem taastumine peale trenni
See on minu arust lisaks punktile 2., kõige olulisem ja kõige paremini nähtav efekt üldse! Olen ise tundnud ja seda positiivset külge mainitakse ka kõigis arvamustes. Eriti rõhutatakse positiivset külge peale pikki treeninguid. Võib kanda kompressioonisokke peale trenni õhtul ja väga pikkade trennide järel jätta need jalga ka ööseks. Paraneb verevarustus ja läbi selle kiireneb taastumine ning saate järgmisele trennile "peale minna" värskemana. Nagu seda ka igal pool rõhutatakse: puhkus ja taastumine on treeningu kõige olulisem osa! ja kui sellele aitavad kaasa ka kompressioonisokid, siis miks mitte seda abi kasutada, kui tahame järgmisele trennile peale minna rohkem värskematena ja puhanumatena!
6.  Pikad püksid pärsivad jala liikumist veidike põlvest.
See on üks nüanss, mis on paljudes arvamustes jäänud ebaõiglaselt mainimata. Sokid+lühikesed püksid jätavad jalgadele suurema liikumisvabaduse põlvedest, samas hoiavad siiski jalad soojas peaaegu täisulatuses, nii et on hea kanda ka jahedamate ilmadega.
7.  Sukad hoiavad jalad jahedad ja kuivad.
Konkreetsete sokkide kiud juhivad higi kehast eemale ja hoiavad jalga ülekuumenemise eest. Päikeselise ilma korral pikal jooksul muidugi hoiavad ka päikesepõletuse eest. Kuigi tagavad ilusa spordimeheliku "päevituse" :D
8.  Gradual kompression.
Otsene seos punktiga 1. altpoolt tugevam kompressioon, mis väheneb kergelt ülevalpool, et panna veri liikuma südame suunas. Ja sama tulemus - tegelikkuses otseselt seda küll kuidagi ei tunneta aga vb... platseeboefekt on ka hea efekt! Antud sokid on medium survega, mis tähendab, et neid on veidi mugavam ja kiirem jalga panna kui osasid teisi, mis on tugevama kompressiooniga. Tulevad paremini üle kanna jalga.
9.  Reisides
Kõige enam on uuritud ja rõhutatud kompresioonisukkade positiivset efekti just reisimisel, kui jalad on pikalt paigal ühes asendis ja muidu verevarustus on väga kehva. Selles valdkonnas kasutati neid juba enne, kui sportlased need kasutusele võtsid.

Negatiivne:
1.  Raskem kaal kui lihtsalt sokkidel.
Noo see vahe on nii väike ja kõik kasulik kaalub selle mitmekordselt üle.
2.  Kannakõõluse ärritus või mitte.
Ise ei ole seda kogenud aga osad sokkide ja sääriste kandjad on kurtnud sääriste puhul, et need võivad veidi kõõlusele peale käia ja ärritada ning ei soovita enam kui 1-2tundi sääriseid kanda aga sokkidel pole nad seda efekti näinud. (samas osadel on olnud just vastupidi, ilmselt oleneb kõik konkreetsest tootest ja antud Hilly toote puhul seda probleemi ise küll ei avastanud). Ilmselt ei ole mõtet seda punkti mainidagi aga kuna on esinenud, siis sai siin ka mainitud, tõe huvides.
3.  Säärelihaste suremine.
Netis selle kohta eriti infot ei leidnudki aga tean Eestis inimesi, kellel on peale sokkide kandmist sellist asja esinenud. Ühe FB küsimuse kommentaariumites arutlesime ka sellel teemal ja jõudsime järgmisele järeldusele - kuigi kasutaja ostis enda suurusele vastavad sokid, siis tema lihased trenni kõigus paisuvad niivõrd, et kompressioon läheb liiga tugevaks ning paneb verevoolu kinni ja ta oleks pidanud ostma suurema numbri sokke. Ise kannan 1numbri võrra väiksemaid sokke ja need on ok. 2numbrit väiksematega on endalgi sama probleem olnud. Aga mul ei paisu lihased nii palju jooksu ajal. Tegelikkuses on teaduslikult selgeks tehtud et on olemas ideaalne surveaste, mis on 20mmHg ja erinevatel sokkidel see on erinev ca +/-5mmHg. Hilly sokkid on medium survega, nii et nende puhul ei tohiks seda probleemi esineda - tasuks just neid proovida, kui mõnede teiste toodete puhul esineb lihaste "suremist". Kellel jalalihased väga ei paisu ja ümbermõõt on väike säärtel, võiksid proovida ka 1numbri võrra väiksemat kui enda suurus. Nii mõnegi soki puhul üldse, soovitan osta mitte enda number vaid pigem 1võrra väiksem suurus. Ei tasu karta - sokid venivad ja rohkem ümber sokid vähendavad villide tekkimise võimalust oluliselt.

Oli just üks teema ka Facebookis, kus toodi välja päris häid mõtteid:
Kaido: compressiooni eesmärk ongi parandada lihastes vereringet ja nende kasulikkus tulebki esile pikkade jooksudega ja soojakraade võiks ka väljas olla vähem kui 15, kuumade ilmadega teevad nad pigem kahju. ka mul oli kunagi see mure, et säärelihased surid nö ära, aga seda just siis kui kasutasin sääriseid kuumemate ilmadega.
 
Hanno: Kui sisenete vanuseklassi 45+, siis kompressioonid aitavad sind mahutreeningute puhul sõna otseses mõttes ühes tükis hoida. Kaidol õigus, juulikuise palavusega kompressioonid otsest kasu ei anna. Aga kevadel/sügisel kasutada lisaks kompressioonpõlvikutele kompressioonipükse näitena (3/4 ja põlveni). Aga just vanakestel (45+ vanuseklass).

Tähele on pandud, et kompressioonisokke poodi ostma minnes, tasuks seda teha vahetult peale trenni, kui lihased on paisunud (või mõõta ise sääreümbermõõtu kohe peale trenni), nagu selgus, paljudel lihased paisuvad oluliselt trenni käigus ja liiga väiksest sokist hakkavad lihased hoopis surema. Samas ei tasu karta ja kohe ka liiga suur number osta, sellisel juhul poleks ju kompressioonisokist kasu. Minul isiklikult lihased eriti ei paisu aga kuna soovin saada maximaalset kompressiooni, siis ostan vähemalt 1suuruse võrra väiksemad sokid aga minu lihas ka ei paisu eriti. Korra sai proovitud 2suuruse võrra väiksemaid ja tõesti, säärelihased kippusid "surema".  Üldjuhul sokid venivad ja 1suuruse võrra väiksem sokk on täiesti ok jalas. Jooksusokke ostes peabki tegelikult tähele panema, et sokk ei pea õige suurus olema, vaid pigem veidike väiksem, siis on tunduvalt väiksem ka hõõrumise oht. Eriti rõhutatakse seda ultradistantside (ühesõnaga lihtsalt pikemate jooksude) puhul. Kompressioon ei ole ainult võistlustel kasutamiseks vaid pigem meie igapäevaseks abivahendiks!

Hilly sokid on medium survega ja neil ei valita suurusi sääreümbermõõdu järgi vaid jalanumbri järgi. Nende puhul ei tohiks olla ohtu, et kompressioon on liiga tugev. (minu arvamus). Nii mõnedki on soovitanud kasutada kompressioonisokke juba 1päev ennem (või vähemalt tunni/paari jooksul ennem) pikemaid võistlusi - maraton, ultrajooks.

 

Järelduseks:

Kindlasti tasub muretseda endale kompressioonisokid nii algajatel kui ka edasijõudnutel ja jõuda ise järeldusele, kas neist on abi või mitte. Just Hilly sokid võiksid olla head ja mõsitliku hinnaga esimesteks katsetusteks!

  

 

PS!

 Hilly toodetekohta võite uurida lähemalt: www.jooksuriided.ee

või FB lehel: FB jooksuriided.ee

Steven Way - eeskujuks meile kõigile!

Steven Way - priskest diivanimõmmist eliitjooksjaks

Oli plaanis see jutuke kirjutada juba varem aga ei jõudnud selleni. Hetkel sundis suhteliselt poolik delfi.ee artikkel selle asja ikkagi (veidike kiirustades) lõpuni viima...
.. nii et:

Alustuseks  veidike biograafiat:

Sündinud 6.juuli 1974 (keskealine 40a hetkel)

September 2007.a. 33aastane Steve  Way kaalub 105kg, keskkohast 96cm, 20suitsu päevas,
istub enamus ajast diivanil, sööb rämpstoitu, veedab pubis aega õlleklaasi taga sõpradega

Juuli 2014.a. 40aastane Steve Way kaalub 66-67kg, keskkohast 71cm. Dieediks - jookseb 220-230km nädalas.

Steven on vastus paljude küsimuste: me ei tohi kunagi alla anda oma unistustele, ükskõik kui suured nad ka on! Kuue ja poole aastaga, selle teekonna algusest, on ta jooksnud üle 42000 kilomeetrit, mis on pikem, kui Maa ümbermõõt (umbes 40000 km).

Rekordid:
3km : 8:39min (2:53min/km)
5000 m: 14:41min (2:56min/km)
10,000 m: 30:55min (3:06min/km)
poolmaraton: 1:06:10 (3:08min/km)
maraton: 2:15:16 (3:12min/km)
50 km: 2:53:41 (3:28min/km)
100 km: 6:19:20 (3:48min/km)

viimased tulemused:
Londoni maraton 13,aprill 2014 15-s 2:16:27  3koht brittidest Mo Farah ja Chris Thompsoni järel
100km Inglise MV 3.mai 2014  1. 6:19:20
Commerwealth Games 27.juuli 2014 10-s 2:15:16

aasta 2008 parimad tulemused:
5000 15:33.6
10km 32:29
poolmaraton: 1:12:45
maraton 2:35:19

Ja pikemalt juttu:

7aastat tagasi kaalus ta 105kg ja tal oli liiga kõrge vererõhk, suitsetas 20sigarit päevas ning külastas tihti kiirtoidukohti ning armastas sokolaadi ja maiustusi.Ta avastas, et nii edasi enam ei saa ja hakkas jooksma, et saada vormi ja pole siiani lõpetanud nagu enamus sellistest alustajatest.

Oma treeningplaanid koostab ta ise. Kooliajal oli ta see kutt, kes peitis end põõsastesse esimesel ringil ja ühines teistega hiljem :D Kuigi ta on häid tulemusi jooksnud ka vahepealsetel aastatel, on just see aasta tema läbilöögi aasta, kui ta Londoni maratonil startis 2:45meeste stardigrupist, ca 1min hiljem kui eliitgrupp, kus olid sealhulgas Mo Farah ja maailmarekordi omanik Wilson Kipsang. Ta jooksis mööda paljudest hea "asetusega" jooksjatest ja lõpetas 15ndana ajaga 2:16:27, ületades oma isikliku rekordi enam kui 3minutiga ning oli kolmas Inglise jooksjatest ning see aeg oli 33sekundit parem kui Commonwealth mängude norm

Uskumatu - on esimene sõna, mis tuleb mõttesse, kui kuuled Steve teest selle tulemuseni.  Londoni maraton ei olnud üldse tema eesmärk. Otsus osaleda seal, tuli alles 8 päeva enne jooksu. Kõik tema eesmärgid olid ületada 100km jooksus Suurbrittania rekord Briti meistrivõistlustel mai alguses. Tema aeg oli 6:19:20, ehk 46min kiirem kui järgmisel võistlejal. See teeb 100km keskmiseks kiiruseks 3:48min/km (Paljud meist suudavad läbida sellises tempos maratoni? poolmaratoni? 10km? 5km? 1km?). Tänu sellele tulemusele, mis on hetkel maailma hooaja parim, läheb ta novembris Doha-sse maailma meistrivõistlustele. Suureks konkurendiks seal on talle 23aastane venelane, kes jooksis eelmisel aastal 100km 6:18. Võitlus 23aastase ja 40aastase vahel tõotab tulla pinev ja pakub Stevele lõbu, igatahes on see talle selle aasta üks eesmärkidest.

Way veedab nii mõnigi kord oma nädalavahetused laupäeval maratonil ja sellele järgneb pühapäeval ca65km pikk jooks. Ei tundu et see jätab talle palju aega,  et süüa oma lemmikut - rämpstoitu, või mis? Steve: "Ma olen ikka rämpstoidu fänn. Minu isiksus ei ole muutunud. Pärast rasket nädalavahetust, võin paar päeva endale lubada rämpstoitu nagu Hiinatoit, kana-karri, taitoidud,
kala, krõpsud, pizza, mida iganes - ja maiustusi ning šokolaadi. Ma armastan rämpstoitu ja ma söön vahel ikka, sest et "vana" kutt on kindlasti veel olemas.

Ta on lihtsalt natuke segaduses, et ta on võimeline jooksma ajaga 2:16 maratoni.". "Osa minust ei usu, et ma sellise aja parandamise Londonis suutsin teha", ütles Steve. "Aga ma arvan, et ei andnud endast 100%, kuna taastusin kiirelt ja  ei tunnegi jalgades, et oleks nii pikalt ja kiirelt jooksnud."

Tema lõplik maratoni ettevalmistus oli kaugel ideaalsest: Eliit viibis luksushotellides, tema ööbis autokaravanis, et hoida kokku raha. 1500dollarit oli esimene suurim summa, mis ta võitis, nüüd, tänu sellele tulemusele, mis oli alla 2:17. Tema naine Sarah on tema raamatupidajaks ja jälgib tema sissetulekuid ja väljaminekuid jooksmisele. Eelmisel aastal oli ta suurtes miinustes, kui arvestada sisse ka võistlusreisidele kuluv raha.

Aga kust on siis selline talent pärit? Ta ei olnud talent kooli ajal ega ka järgneva 15aasta jooksul. Tema elu järgis täiesti tavapärast rada: tihti püüdis ta kaalust alla võtta, süües tervislikult ja sörkida, aga paar nädalat hiljem ta loobus alati... nagu paljud meist. Ometigi tundis Way, et ta võib olla eriline - kui ta läbis 2006aastal oma esimese maratoni peale 3nädalast treeningut ja saavutas vägagi hea tulemuse 3:07:08 joostes oma paksu kehaga mööda nii mõnestki saledast klubijooksjast aga selle järel ei pannud ta jooksujalanõusid jalga mitte kordagi järgneva 18kuu jooksul... Aga 2007aasta lõpu poole suutis ta vaevalt magada öösiti, suitsetaja köha pärast ja see segas ka ta naist. Sellel hetkel
oli vähemalt pool nende toidust kiirtoit ja ta sõi pidevalt sokolaadi ja muid maiustusi, ning ta kaalus juba 102kg ja siis ta mõistis, et peab radikaalselt oma elus midagi muutma. "Mul oli vaja midagi ette võtta. See koos asjaoluga, et olin oma elu raskeimas hetkes - ma sain hommikul üles ja vaatasin end peeglist ja see ei olnud ilus, mida ma nägin. "

Ja seda ta tegigi, loobus suitsetamisest ja hakkas käima sörkimas ja järgis 24nädala treeningplaani raamatust "Advanced Marathoning". Ta võttis eesmärgiks ületada 3tunni piir 2008aasta Londoni maratonil. Selle asemel jooksis ta seal aja 2:35 ja tuli 100ndaks. see oli nii fantastiline tema jaoks,
et ta liitus kergejõustikuklubiga ning hakkas kõike võtma märksa tõsisemalt. 4nädalat varem, treenides 2008aasta Londoni maratoniks osales ta Bath poolmaratonil, lootes saada aega 1:20 aga jooksis 1:12. Ta naine, Sarah, oli täiesti sokeeritud: "Oota," ütles ta, "Sa just lõpetasid selle esimese Kenya naise ees ja sa tulid 30ks 10000st!"  Sellest hetkest peale hakkas ta tähistama igat isiklikku rekordit ja seda väga omapäraselt: Läks otse pubisse, jõi pindi õlut ja tõmbas suure paksu sigari :D
2009aastal jooksis ta Londoni maratoni 2:25ga, hoolimata nädal varem saadud reie tagumise lihase (hamstring) vigastusest. Ta kukkus kokku finisijoont ületades ning pidi kasutama karke mitu nädalat aga sellegipoolest ta tahtmine aina kasvas. ning 2010aastal jooksis ta esmakordselt maratoni alla 2:20.
Kuid järgmise 3aasta jooksul areng aeglustus, ta püüdis suurendada mahtu ning jooksis 260km nädalas aga tema keha mässas selle vastu ja pulss tõiusis üle 30löögi puhkeolekus, tuli järjest mitu vigastust ja kõige hullem neist enne 2013aasta Londoni maratoni, kui ta oli uskumatult heas vormis.
Ta otsustas hoopis osaleda 100km võistlustel (Stokholmi ultramaratonil) ja võitis need 40minutise ülekaaluga järgneva ees, ajaga 6:40.

Ta ise arvab, et võtmeks on väga kiire taastumine peale pikki aga samas kiireid jookse. Pikemad maad ei pane ta kehale sellist koormust kui maratonitempos jooksud. Isegi kui ta teeb mitu pikka jooksu järjestikku ühel nädalavahetusel, näiteks laupäeval maraton ja pühapäeval 65km jooksu,
on ta keha sellega täiesti rahul ja taastub kiirelt.

Ta jookseb 2x päevas - hommikul enne tööd või lõuna ajal ning õhtul. Peale 2014Londoni maratoni ja enne Commonweight mänge oli tal ainult üks täielik puhkepäev aga nagu ta ise ütleb: "Ma ei tunne end mitte kuidagi paremini peale täielikku puhkepäeva, pigem vastupidi. Ühesõnaga, kui mul on vaja puhata, siis teen pigem kerge 10km sörgi"

Way võib teile rääkida täpselt kõigist oma jooksudest alates 2007aastast - distantsid, tempo, kuidas ta end tundis, kõik on kirja pandud. Isegi kui ta jookseb, mõtleb ta jooksmisest. "Ma olen nagu jooksev narr", ohkab ta. Temas on midagi võluvat, armastusväärset ja veidike ekstsentrilist olekut. See intervjuu oli antud enne 100km jooksu Suurbrittania meistrivõistlustel, mis toimus 2nädalat peale Londoni maratoni. Loomulikult ei lootnud ta Commonweight mängude maratonilt medalit aga ta ei tundud ka hirmu selle jooksu ees. Kõige realistlikumaks pidas ta medalit 100km jooksult, kus oli eesmärgiks joosta kiiremini kui 6:20, see erutas teda kõige enam. Nagu ta ise ütleb: "Ma olen lihtsalt mees, kelle kinnisideeks on tema hobi ja ei suuda kuidagi puhata sellest". "Kui aus olla, siis ma
ei oodanud kuidagi, et tõusen uuele tasemele aga ma üllatasin isegi iseennast. Ja nüüd võin küsida endalt - milleks veel enamaks ma olen suuteline?"

Ja viimane võistlus Commonwealth Mängudelt: 10s koht ajaga 2:15:16, millega ta ületas Briti 35aasta vanuse rekordi (üle 40aastaste), mille oli jooksnud tuntud Briti jooksja Ron Hill.
Vaadates oma abikaasa Sarahi poole ütles ta peale jooksu: "Kogu mu eesmärk oli joosta 10hulka, isiklik rekord ja Briti rekord ja ma täitsin need kõik, Ma poleks lootnud paremat päeva. Ma olen alati öelnud, et mu parim päev on mu pulmapäev aga see siin, on sellega võrdne ja ma loodan, et Sarah ei pahanda"

Töökohaks on tal arvutiekspert Barclay pangas.
Way-d toetavad tema pere, sõbrad ja kolleegid. Tema naine on näinud seda muutust reaalajas. Ta pole enam see mees, kes oli alguses aga ta
on kindel, et naine valiks just sellise mehe, kes ta on praegu, kui selle, kes oli varem.

Intervjuu Stevega:

Kuidas tundub esindada Inglismaad Commonwealth Mängudel?
 Uskumatu. Olles "jäänud kinni" 2:19 maratonijooksjaks mitu aastat, ei olnud mul palju aega mõelda, mis juhtuks, kui ma saan aja alla 2: 17.   Ma ei suutnud pikalt uskuda seda, et pääsesin meeskonda, enne kui tuli ametlik teade selle kohta.

Ja siis tuli Briti 100K rekord ...
 Teine šokk! Olles jooksnud 06:40 100K esimesel korral, Stockholmis, eelmisel aastal, ja teades, et Briti rekord oli 6:24,  ei olnud mul seda mõteteski. Ma ootasin, et see võtaks kauem, mitte juba teisel korral. Ma olen konkurentsivõimelisem, kui maa muutub pikemaks.  Ma ei saa kunagi olema maailmatasemel maratonis, kuid mul on tõeline võimalus olla konkurentsivõimeline ülemaailmsel tasandil 100K-s

Kuidas sa hakkasid jooksma?
 Kuni ma olin 33, ma jooksin vahel ainult et püsida kaalus. Ma läksin dieedile, ja jooksin nädal või kaks ja panin end kirja juhuslikudele kohalikele võistlustele.  Ma ei suutnud seda kunagi teha järjepidevalt, aga sain teada, et ma võiks joosta päris palju, nii kaua ma kui tahtsin.  Alguses ma ei saanud aru, kui oluline see on. Aastal 2007, jooksin 1:42 poolmaratoni, kui ma kaalusin 102kg ja polnud teinud peaaegu ühtegi trenni. Pärast seda hakkas treening muutuma vahendiks, et hakata osalema võistlustel. Ma otsustasin keskenduda alla-3:00 maratonile Londonis 2008  ja kui ma selle kergelt jooksin 2:35-ga, siis liitusin klubiga.

Kuidas teie abikaasa suhtub teie ümberkujunemisse?
 Sarah on naeruväärselt arusaaja - ta on tihti rohkem põnevil minu jooksudest, kui ma ise. Ta ei ole ise jooksja, aga ma valetaks, kui ma ütleksin, et jooksmine ei ole üks tähtsaim asi nüüd meie elus - see kujundab ja muudab palju meie päev-päevaseid tegevusi, sealhulgas meie toitumist, magamaminekut ja isegi me puhkusi ... Sarah on hästi tasustatud, hea karjääriga, nii et ma üritan teha õiglase osa majapidamistöödest. Ma teen tihti süüa õhtusööki aga peamiselt sellepärast,  et ma olen nii näljane peale jooksmist, et ma ei jaksa enam kauem oodata!

Kas jooksmine tekitab kunagi tunde, nagu oleksid kuidagi seotud?
 Vahel aga mitte eriti, kui trenn läheb hästi ja tunnen end fantastiliselt, kuid kui asjad ei lähe päris nii hästi, siis on see veidi koormav.  Mul on see võitluseks iseendaga, kui alarm läheb maha - "Ei saa-saab" Steve versus "maraton" Steve. Siiani olen lihtsalt parem olnud ja võitnud end!

Kuidas sobitada trenni ja täiskohaga tööd?
 Mul on nüüd üheksast-viieni töö, mis annab mulle kindla  päevaplaani mille ümber saab oma treenigu sättida. Ma teen oma päeva esimese jooksu kas enne tööd või lõuna ajal,  ja mu põhitrenn on kohe pärast tööd. Siis ma lähen koju ja teen lihas-jõu trenni, enne õhtusööki. Õige töö, minimaalne stress ja fikseeritud tööaeg, on olnud peamine tegur minu edu juures. Kui tegin veel oma vana IT tööd, kui ma pidin üles tõusma keset ööd ja parandama ning startima servereid, siis ma arvan, et oleks halvemad lood.

Mis põhjusel jagad oma jooksjateekonda onlines?
 Tagasiside saamine minu blogist [steveway.co.uk], et olen inspireerinud teisi katsetama, et muuta oma treeninguid raskemaks/paremaks, siis see kõik on seda väärt.  Ma püüan olla avatud ja aus oma treeningutes ja oma lähenemises võistlustele, andes nii üksikasjalikku infot kui võimalik, sest see on see, mida ma tahaks näha ka teiste sportlaste blogides.

Miks sa oled ise enda treeneriks?
 Minu jaoks on see osa teekonnast ja ma ei taha loobuda täielikust kontrollist omaenda treeningute üle. Esialgu sain palju infot raamatutest, sportlaste blogidest,  interneti artiklitest ja foorumitest. Olen ka saanud hindamatuid teadmisi tekkinud sõpradelt Liz-lt ja Martin Yelling-lt. Praegusel ajal saan enamiku infot minu enda treeningute põhjal: näen, kuidas mu keha reageerib ja kohandub konkreetsete treeningutega ja kasutan seda oma edasiste plaanide tegemisel.

Sa oled tuntud oma ebatavalise lähenemisega treeningutele. Kas teised jooksjad saavaksid ka  rohkem infot eksperimenteerimisest?
 Ma arvan, et kõik jooksjad võiks eksperimenteerida - hoolimata nende tasemest. Me kipume "mängima" ohutute "asjadega" ja ei kaldu piisavalt kõrvale treeningplaanidest, kui me teame, et see töötab.  Kõrgete standarditega jooksjatel on rohkem riske, püüdes testida erinevaid treeningplaane, sest peaaegu kõik võistlused on tähtsad - kuid pikemas perspektiivis oleks vaja välja selgitada, mis tegelikult toimib teie jaoks, mitte ainult järgides norme, ühel hetkel sa saad sellest kasu.

Kas sa ikka järgid oma dieeti?
 Ma olen päris hea selles, enamiku ajast. Ma söön palju puuvilju. Kuni London 2014-ni, tegin oma peale-võistlust rutiinse käigu pubisse, kus tegin paar õlut ja suitsetasin sigarit. See aastal oli veidi teistsugune, Kuna  ma tegin 100K kolm nädalat hiljem, pidin käituma nagu õige sportlane ja sõin pastat ja taastumisjooke. Aga pärast 100K, tegin küll mõned õlled ja palju BBQ toit. Andsin endale ühe "ulaka" päeva enne kui jätkasin dieeti. Ma olen kindel, et võtan mõned õlled ja rämpstoitu ka pärast Commonwealth mänge.

Kuidas sa lõõgastud?
 Ma olen üsna laisk, kui ma ei jookse, sest ma olen alati nii omadega läbi. Sarah ja mina olme suured filmisõbrad, et reis kino on alati hea. Pubides ja klubides võib olla raske, kui te ei joo ja ei saa piisavalt sööki endale lubada. Meile meeldivad ka mereäärsed jalutuskäigud oma kahe spanieliga. Meil on kümblustünn meie uue maja juures -  sinna saamine peale pikki jookse hoiab mind alati vormis.

Kuidas jooksmine on sind muutnud?
 Olen rohkem entusiastlik ja kirglik nüüd - mulle meeldib see rohkem. Kui vedeled diivanil, siis kipub energia kaduma. Ma arvan, et ma olen veidi kenam inimene praegusel ajal - loodetavasti!

Mis tuleb pärast Commonwealth mänge?
 Mul on 90K maastijooksu võistlus planeeritud augusti lõpus Rootsis - minu esimene katse maastiku ultral. Siis maailmameistrivõistlused 100K-s Dohas, London Marathon 2015 - minu esimene aasta veteranide 40 klassis - ja siis loodetavasti Comrades Maraton Aafrikas.

Mis õpetussõnu sa pakkud lõpetuseks uutele jooksjatele?
 Jooksmine annab tulemusi läbi raske töö ja pühendumuse. See ei ole oluline, milline on sinu algtase või looduslik füüsiline võime; kui panustad treeningule näed tohutut paranemist oma üldises võimekuses ja vormis. Edu võti on järjepidevus, et hoidke seda!

veel lisaks:
http://www.telegraph.co.uk/men/active/10995261/Commonwealth-Games-five-life-lessons-we-can-all-learn-from-former-fat-bloke-Steve-Way.html
1. Sõltuvus ei ole alati halb asi
2. Mõnikord on vaja ohvreid tuua
3  Usalda teiste toetust
4. Naudi seda
5. Tea, kuidas ravida ennast


Steve Way treeningkilomeetrid aastate ja kuude lõikes (2007 detsember on ilmselt sisestatud korraga paari kuu andmed, edasi reaalne)
Year  Jan  Feb  Mar  Apr  May  Jun  Jul  Aug  Sep  Oct  Nov  Dec  Total
2014  775  608  853  568  619  863  609  0       0       0      0        0  4896
2013  737  706  868  329  440  813  723  405  389  379  599  673  7062
2012  734  682  753  443  409  502  544  566  708  486  430  388  6647
2011  304  635  877  314  324  230  533  621  279  423  580  698  5818
2010  847  828  885  530  552  647  897  973  451  409  524  159  7699
2009  519  573  758  361      0  210  389  635  728  424  562  637  5795
2008  464  450  490  370  468  248  211  557  537  520  158  269  4741
2007  0          0      0      0      0      0      0      0      0      0      0 1015 1015



kasutatud materialid:
http://www.theguardian.com/sport/2014/may/31/great-britain-commonwealth-games-marathon-steve-way
http://www.runnersworld.co.uk/interview/extended-qanda-steve-way/11971.html
http://www.fetcheveryone.com/userprofile.php?id=13093&show=training
veel infot:
http://www.steveway.co.uk/

Roosa Mehike

Skechers GoRun...

Vanasti, kui keegi mainis nimetust Skechers, siis paljudele seostus see sõnadega: vabaaja jalats, lastejalats, ketsid, ... jne

Jooksmisega ei suutnud neid keegi kuidagi seostada ja kui väitsin, et antud tootja teeb ka jooksujalatseid, siis pigem naerdi ja arvati, et ega need jooksmiseks ikka ei kõlba küll.

Praeguseks olen erinevaid mudeleid kasutanud juba üle pooleteise aasta ja usun, et olen suhteliselt pädev nendest ka muljeid jagama. Võin ette mainida, et minu soovitusel on nii mõnigi inimene valinud oma järgmiseks jooksujalanõuks just Skechersid. Nii et muljed ei ole pahad, pigem vastupidi!

Skechers firma enda ideoloogia, mille järgi nad jalanõusid toodavad on nn. midfoot landing ehk siis eesti keelde tõlgituna suunab nende jalanõude ehitus sind jooksma õieti - mitte päris päkale aga kindlasti mitte ka üle kanna. Et siis täistallale või pigem veidike ettepoole. Sama põhimõttega on tehtud ka nende käimisjalanõud, mis on tõelised iludused ja samas ka jalas ülimugavad.
Skechersi firma esijooksjaks on: Meb Keflezighi, kes sel aastal (2014) võitis ühe maailma kuulsaima maratoni, Bostoni maratoni ajaga 2:08:37. Antud maratonile pääsed jooksma vaid siis, kui oled aasta jooksul enne maratoni jooksnud kiiremini teatud kindlatest ajalistest normidest ja need normid on päris karmid. Tootja müügilehel on täiesti olemas Meb-i nimelised jooksujalanõud. Bostonis jalas olnud mudel tuleb müügile sügisel (GoMeb Speed 3).

Alustuseks paneks kirja, millistest mudelitest üldse juttu tuleb ja nende ametlikud kaalud (tossude puhul enamasti on ametlikult kirjas 9suurusnumbri kaal aga loomulik, et suuremad numbrid kaaluvad rohkem, nii et panen kirja ka enda suuruste kaalud, et asi oleks aus).

Skechersi mudel	Ametlik kaal	Drop mm	Minu suurus	Minu kaal
GoRun	195g	4mm	EUR43,5/UK9	206g
GoRun 2	192g	4mm (5,2mm)	EUR44/UK9,5	188g
GoRun 3 siseatallata	198g (204g)	4mm	EUR44/UK9,5	198g
GoMeb Speed2	193g	4mm (4,8mm)	EUR44/UK9,5	208g
GoRun Ultra LT sisetallaga	???g	8mm	EUR44/UK9,5	291g
GoRun Ultra LT sisetallata	269g	4mm	EUR44/UK9,5	267g

Ja nüüd veidike lähemalt nendest...

GoRun e. esimene kohtumine Skechersitega

Sai aegajalt ikka Skechersi poest läbi käidud, kuna enamus jalanõud seal paistsid nii ilusates toonides ja väljapaistvad nagu ka pood ise. Sellised puhtad ja heledad toonid võrreldes kõrvalolevate kauplustega. Lausa kutsus sisse astuma aga ostma nagu ei kippunud - ei usalda ju "võõraid" tootjaid. Aga kui ikka hinnad olid all 50% ja jalanõu sai kätte 45eur-ga, siis sai julgus kokku võetud ja ost sooritatud. Tegelikult, võib ette ära mainida, et kõik Skechersi jooksujalanõud on märksa odavamad, kui paljude teiste tootjate omad ja neil on ka pidevalt allahindlused... Nii et tasub igal juhul osta ja te ei kahetse!

Kuidas oli siis esimene mulje? Peale esimest jooksmaskäiku sai igatahes mõneks ajaks asjandused riiulile tagasi pandud. Tundusid jalas väga mugavad aga veidike liiga pehmed võrreldes eelnevalt kasutuses olnud K-Swiss K-Ruuz-de ja Saucony A4-ga ning tänu päkale suunatud maandumisega olid kindlasti ka veidi harjumatu jooksustiiliga. Sai vist siin blogis kuskil isegi veidike kergest pettumusest seda mainitud. Aga... Nüüd enam ei mäletagi millal aga mingi aeg sai uuesti proovitud ja lausa mitu korda ning iga korraga hakkasid järjest enam meeldima! Joostes nendega sammutihedus suurenes ja jooks läks kuidagi iseenesest kiiremaks ning jooksutulemused hakkasid paranema. Nagu teada, on just madal sammutihedus ning sellepärast ka liigpikk jooksusamm, üks enamlevinud vigu jooksutehnikas. Ning nüüd avastasin, kui kerge on seda muuta - peab jooksma Skechersitega!

Skechersite plussiks on kerge kaal, samas väga hea vastupidavus. Pealmine osa on väga vastupidav. Näiteks K-Swisside puhul kipub esimesena just alla andma riide osa või siis riide ja jooksutalla ühenduskoht külje peal. Ühegi Skechersi puhul pole siiani seda probleemi veel ette tulnud ja ka taldade kulumine on suhteliselt aeglane. Samas jalas Skechersid ei hõõru kuskilt, nii et väga mugavad. Ainuke viga vanemate mudelite puhul, et kivikesed kipuvad jääma talla all olevate nupukeste vahele (tiheda vahega ja sügavad vahed). Samas seda jooksu ajal üldse ei tunneta vaid avastad alles peale jooksu. Tänu antud nupukestele on Skechersitega ilmselt hea joosta ka maastikul, ei lase libisema jalal.

Selle mudeliga on ka maraton läbi joostud. Pikim jooks nendega on olnud 61km keskmise kiirusega 4:55min/km, ehk siis veidi alla 5tunni (seda kiirenevas tempos, teine pool kiiremalt). Nii et pole nendega probleemiks olnud ka pikemate maade jooksmine ja seda sugugi mitte väga aeglases tempos.

oranzid peale 1345jooksukilomeetrit täiesti ok:

GoRun 2 e. järgmine kohtumine Skechersitega

Nagu teada on, jalanõud kuluvad ja aegajalt pekas neid uuemate vastu vahetama. Isiklikult kannan kõik erinevad jooksujalanõud praktiliselt "ribadeks" ja isegi tsuti enam. Kui on ikka hea jalanõu, siis seda enam. Oli järjekordne tore müügikampaania aeg ning samas avastasin, et on ainult üks paar jalanõusid, millega hommikuti lumega ja veidi kehvema ilmaga joosta (näiteks vihmaga), siis sai jälle poeteekond ette võetud ja soodusmüügist 2paari ostetud GoRun-e ja 1paar GoRun 2-e (ja ometi sai mindud ainult ühte lisapaari ostma). Noo tunduvad jalas nii head ning samas ilusa välmusega :D . Loomulikult ei jäänud need ainult hommikujooksudeks vaid sai ikkagi igal ajal neid kasutatud ja jookse nendega nauditud.

GoRun2 vahe eelmise mudeliga on, et nupukesed talla all on madalad ja kivikesed enam vahele ei jää. Muidu sarnase tunnetusega jalas ja tundub, et nendega on isegi veidi suurem edasiliikumise kiirus, kuna tald õhem. Aga eks seda oli ka uuematest mudelitest oodata! Ise kasutan antud mudelit, kas tempojooksude ajal või fartlek tüüpi trennides, kus üritan sammusagedust jälgida ja tihedamaks korrigeerida.

GoMeb Speed 2

On juba päris omainimeseks Skechersi poes saadud ja juba kaugelt tervitatakse ning tullakse juttu rääkima. Seekord sai Skechersi kodulehelt internetis uuemate mudelite kohta uuritud ning lihtsalt huvi pärast sai siis ka kaupluses uuritud, kas on võimalik Eestisse tellida selliseid mudeleid, mida kohapeal müügis pole (ikkagi Meb jookseb nednega maratone ju! :D ). Ootamatult oli vastus jaatav aga hoiatati, et peale tellimist võib isegi pool aastat aega minna, ennem kui kaup USA-st kohale jõuab... Samas mul nagu kiiret ka polnud ja ostmise kohustust ka samuti mitte (kui mina poleks välja ostnud, siis oleks kaup edasi üldmüüki läinud), siis saigi tellimus "sisse antud". Ja koguni kahe erineva mudeli osas: Skechers GoMeb Speed2 (New York marathon edition) ja Skechers GoRun Ultra mudelite osas.

Mingi pool aastat hiljem tuligi kõne, et kaup kohal ja võiks proovima tulla. Tellitud oli mõlemat mudelit ilmselt suurem kogus, sest saadaval oli seda erinevates poodides. Nagu ka eelnevate mudelite puhul - jalas head, talla alused nupukesed pole nii sügavad, et sinna midagi vahele jääks. Talla all on küll suurem vahe, kuhu võib mõni suurem käbi "kinni jääda"? Siiani pole juhtunud. Andmete põhjal oleksid pidanud olema kergemad, kui GoRun 2 mudelid aga reaalselt kaalu peal oli kaal siiski suurem. Samuti sobivad hästi just kiiremate tempojooksude või intervall treeningute (fartlek) tegemiseks. Kuna tald on veidike õhem, siis need ei ole nii pehmed, kui GoRun mudel, nii et päris pikkadele jooksudele nendega siiski minna veel pole julgenud. Isiklikult eelistan ikkagi GoRun mudelit ja tänase päeva seisuga olen viimati mainituga ka kõige enam rahul.

GoRun 3

Nendega olen saanud tänase seisuga 1korra joosta. On head, kerged nagu Skechersid ikka. Esimesel korral tundusid veidike pehmemad kui eelnevad Skechersid aga vb see esimese korra viga ja enam ei meenu eelnevate mudelite esimesed jooksukorrad. Et julgeks nende kohta rohkem kirjutada, peaks ilmselt rohkem jooksma. Hetkel eelistan GoRun-e aga GoRun3 on oma tunnetuselt kohe-kohe eelnevate järel ja väga suurt vahet pole. Võib-olla just ongi see pehmus hea, pikematel jooksudel/ultratel, kui tallad võivad hakata "hellaks" minema? Ühesõnaga, see tahab veel testimist ja katsetamist. Igatahes ühele tuttavale soovitasin neid enne Laulasmaa Ultrat ja tema nendega sellele jooksule ka läks ja kiidab väga, rahul! :D

GoRun Ultra LT - must lammas kulla seas

Kui eelpool sai mainitud, et need sai tellitud, siis esimese hooga peale poes testimist, kohe ära ei ostnud. Nüüd peale poole aasta möödumist, sai see ost siiski tehtud, kui peale ühte ultrajooksu jäid kannad veidike valusaks ja tekkis tahtmine leida endale veidi pehmemate kandadega jooksujalanõud.
Nüüdseks olen nendega teinud kaks jooksu ja ilmselt enam jooksmiseks jalga ei pane. Tegelikult sai tellitud GoRun Ultra mudel, mitte Gorun Ultra LT, mis on tükk maad raskemad. Avastasin selle muidugi hiljem aga sellest poleks midagi hullu, kui nendega jooksmine oleks ok olnud....

Esimene jooks, sisetaldadega: jalas tõsiselt rasked, liiga pehme tallaga, äratõuge vaibub juba sammu alguses. Ühesõnaga nendega oli joosta nii raske, et väsisin täiesti ära esimese 5km möödudes ja ei jaksanud enam jalgu tõsta :D Teisel korral proovisin ilma sisetaldateta - et oleks veidike kergemad ja samas ka mitte nii pehmed. Noo oli veidike parem aga ainult veidike, raske. Teiseks puuduseks nende puhul, et tallamaterial tundub olema teine, pehmem ja asfaldil kuluvad väga kiirelt. Nii et need on ilmselt mõeldud rohkem maastikujooksuks või lihtsalt kõndimis/matkamisjalanõudeks. Samas on see vaid minu arvamus ja tunnetus, mis tuleb eelnevalt kasutuses olnud jalanõude pealt. Usun, et jooksja jaoks, kes praegu kasutab näiteks Asics Ds Trainereid või Asics Kayanosid, oleks need väga mõnusad ja head, parim valik edasiminekuks! Aga mulle oligi vaja uusi paare tänavajalanõudeks! :P

Peale 2jooksu:

Kokkuvõtteks:

Soovitan igaühele proovida Skecherseid ning usun, et kes proovib, see juurde soovib! Nendesse on võimalik täitsa armuda!

Garmin FR620 vs Polar RCX5 GPS vs....?

Et siis enne võrdlemise juurde asumist ehk siis plusside-miinuste loetlemist alustaks hoopis kaugemast minevikust.

Olen "elu aeg" olnud Polari pulsikellade kasutaja ja nende arenguga hästi kursis. Seda küll tippmudelite vallas, nii et "odavamate" mudelitega erilised kogemused puuduvad. Eks tippmudelid peaksid ka kõige enam näitama, kuhu tootja on oma tootearenguga jõudnud. Üritan veidi sisse tuua ka teiste tuttavate mõtteid ja probleeme oma kelladega...

Ei lähe tagasi väga kaugele minevikku vaid alustangi Polari viimasest mudelist.
Omal ajal sai RCX5 muretsetud ja koos jalaanduriga. Öeldakse küll juhendis, et jalaandur on isegi täpsen st väiksema mõõtmisveaga kui GPS andur. Sellega küll päris nõus pole. Ka ühe trenni ajal jooksusamm muutub oluliselt - pikema jooksu ajal väsimusest, mägedes erineb samm, erineval pinnasel erineb... Lõikudega trenni ajal sõltub samm kiirusest ja andur hakkab vahemaa kohta "valetama", kusjuures päris palju, oluliselt. Samas sisetingimustes (või kui pole GPS võimalust), siis on võiks jalaandur siiski olla, et umbkaudugi aimu saada tempost ja jalaandurid on olemas enamus kella mudelite jaoks. Muidugi saab alati ka ilma hakkama... See on hetkel lihtsalt konstanteering ja ei sõltu kella mudelist. On täiesti loogiline, sest jooksusamm muutub erinevates tingimustes.
Arvustus: Polar RCX5

Mis probleeme siis antud polariga on olnud ja kas olen lahendustega rahul olnud? Kui vanal kellal (Polar RS800 SD) läks rihm 2-3korda katki, siis Polari esinduses vahetati koheselt ja kiirelt ning tasuta rihm ära. Nii et probleeme oli aga need said kiire lahenduse.
RCX5-l sai eelmisel talvel koos kerge jalaluumõraga kellarihm jälle katki kukutud - seekord ei olnud lahendus nii lihtne. Kuna rihm on sellel mudelil korpusega ühes tükis, siis parandada seda enam ei saanud. Õnneks pakuti esinduses üliodavalt väikese ekraanidefektiga praktiliselt uut kella asenduseks (peale logo pildi muutmist kadusid need laigud aga ilusti ära). Ilmselt siiski mingi defekt oli kellal veel, sest varasema 8kuu asemel hakkas pool aastat hiljem patarei tühjenema ca 1kuuga või rutem (arvestades minu mahtusid, siis polegi kõige hullem). Oluliselt see ei seganud, kuna patarei hinnad on poes odavad ja vahetada sai neid ise. Eelmisel kevadel sain sünnipäevaks veel kingituseks ka lisaks GPS anduri, nii et ka jooksu mõõtmine läks mõnusalt täpsemaks. Mis siis nüüd juhtus ja miks Garmin?
Mingi nädal tagasi hakkas aga "lambist" GPS valetama st. jooksuhetkekiirust näitas kell õieti aga vahemaad valesti ja km kiirust pakkus vahest 5sek, vahest 30sek aeglasemaks. Polarpersonaltraineri keskkonda andmeid laadides oli tulemus samuti vale, kui sama fail laadida Endomondosse, siis oli läbitud jooksumaa aga õige. Ühesõnaga mõeldud-tehtud - vaja oli kiirelt uut aparaati asenduseks, aiateibad ei taha eriti kaua vaadata. Siit sai alguse uuringud netis, erinevad "review"-de lugemine ning tuttavate arvamuste kuulamine. Garmini kohta jäi kõlama, et järelteenendus on praktiliselt null eestis. Erinevad inimesed erinevate probleemidega aga tulemus oli sama - parandamist eesti esindustes ette ei võeta ja isegi kellaparandused sellega ei tegele. Töökaaslane ütles otse välja, et tal ka uut vaja ja raha koos aga Garminit just selle pärast ei taha, et need ei paranda kelli (isiklik kogemus) ja ta oli samamoodi uuringuid selle kohta teinud. Ka Indrek on korduvalt kurtnud oma Garmin FR610 kohta.
Aga...
Kuna osta oli mul võimalik ainult elioni e-poest ja seal Polarit ei müüda, siis oli minu puhul siiski ainukeseks kiireks lahenduseks Garmini ostmine. Aga milline mudel - valida oli ainult kahe mudeli vahel 910XT ja 620. 910 ainukeseks aga kõige olulisemaks eeliseks oli aku kestvus. Samas on see suhteliselt vanem ja iganenud mudel ning nagunii on vaja ultradistantsidel omada vähemalt 2 või 3 kella, ning elioni epoes oli niivõrd suur ja hea soodushind, siis sai süda siiski kõvaks tehtud ja 620ära ostetud. Ning edasi ootan Polar V800 müügile tulekut ning suure tõenäosusega tuleb uus võrdlus selle omandamise järel. Eks kogemused näitavad, kas positiivsema või hoopis negatiivse suunaga.
Arvustus: Garmin FR620

Hetkel siis paneks kirja plussid, mis on Garmin FR620 võrreldes Polari vana mudeliga RCX5 GPS (ja niisama ka plussid)
1.kella sees GPS - ei pea omama eraldi lisavidinat, nagu RCX5 puhul (uuel Polar V800-l on samuti siseneGPS)
2.Dynamics funktsioon - ei pea omama eraldi jalaandurit (teoorias peaks töötama ka sisetingimustes aga üldiselt täpsuses kaheldakse). Näeb sammusagedust, sammupikkust, maasaolekuaega, igal sammul keha üles-alla liikumist.
3.lisaks helil ka vibroalarm (uuel Polaril tuleb ka)
4.heli tugevam kui vanal polaril.
5.puutetundlik ekraan. uuel Polaril samuti.
6.4ekraanivälja aga see on ka uuel ja vanal polaril, ning neil on väljapikkus suurem.
7.Vo2Max ennustamine aga see on ka Polaril. Pole ka nii oluline


ja miinused:
1.kella sees GPS - selletõttu saab kella aku kiirelt tühjaks ja pikaks võistluseks ei jätku, samas aku liigsel kulumisel, peaks ostma terve uue kella, mis on kallim, kui uus eraldi olev GPS andur osta.
2.aku 10tundi (ainult) vana polar peab muidu teoorias 8kuud vastu ja patarei vahetatav. Eraldi anduril pidas ca 18tundi vastu aku). uuel polaril 13tundi või extended valikul 50tundi
3.sisemine aku - Lauri sõnul tema alguses 8tundi kestnud aku on kahe aastaga vähenenud 4,5tunnile ja mina kasutan kella rohkem. uuel polaril ka sees aku, nii et samuti miinus. samas aku kestus siiski veidike pikem.
4.olematu tootetugi
5.Hetkekiirust näidatakse AINULT???? 5sek täpsusega ja sedagi väikese viitega. Selline tunne, et kell arvutab mingi viimase minuti või isegi paari minuti keskmise kiiruse kokku ja näitab seda ning sedagi ainult 5sek täpsusega... ulme??? Milleks see üldse vajalik on??? tahan näha ju oma reaalset kiirust!!!! Polaril näitab 0,1sek täpsusega ja reaalajas. väga suur puudus. Kui keegi oskab soovitada, mida teha (kui see on üldse võimalik), oleks abi väga teretulnud. Hetkel üks suurimaid miinuseid Garmini puhul! Eks ma üritan ise veel googeldada, kui aega leian.
6.ringiaegu ei saa samal ajal võtta kui töötab automaatne ringiaja võtmine. Põhjustab paljude tennide eel ümber konfimist või ei saagi kasutada.. väga suur puudus!
7.ei saa erinevaid treeninguosasid salvestada ühe treeningu alla. rohkem mugavuse küsimus või pole veel leidnud seda võimalust. Suht tüütu, kui iga treeningosa lõpetades soovitatakse tunde puhata aga ma lähen ju alles lõdvestusjooksu tegema! okok, ei virise. see otseselt ei sega
8.automaatseid ringiaegu võttes ei näita keskmist pulssi nagu Polaril. nice to have function
9.puudub heart touch funktsioon, mis polari kasutamise tegi oluliseks kiiremaks ja mugavamaks ja oli pidevas kasutuses minu poolt. ringiaja võtmiseks nupu vajutamine segab jooksurütmi aga noh, saab muidugi ka nii hakkama, hädapärast :D Aga lõike tehes ja väsinuna kipub näpp ikka nupust mööda minema...
10.lõiguaega/spliti nupu vajutamisel ei näita läbitud vahemaad ega pulssi ega keskmist kiirust, ainult aega... Polar õnneks näitab, noo saab ka ilma hakkama aga üks lisapõhjus siiski uuesti Polari ostmiseks.



Tegelikult on valikus veel variante Suunto Ambit2 - seda kella soovitatakse trail ja ultrajooksjate puhul isegi kõige enam. Samas Suuntoga puudub igasugune kogemus ja veidike ei usalda? kunagi räägiti foorumites ebamugavast veebiliidesest aga see on ilmselt hetkeks parem?
Arvustus: Suunto Ambit2

Garmin Fenix2 - miinuseks 3rida teksti ja mitte eriti ilus välimus. samas sees on baromeeter ja aku kestab jutu järgi 20tundi. Miinuseks praegune negatiivne kogemus FR620-ga ja tarkvara on täpselt sama sellel kellal.
arvustus: Garmin Fenix2

Garmin Fr910XT - 4tekstivälja, 20tundi aku aga 1.vana mudel ja 2.kellana liiga suur. kui 210 asendati 220 ja 610 asendati 620-ga, siis millalgi on ilmselt oodata ka 910asemele 920mudelit, varsti? kas tasuks oodata seda? miinuseks jälle tootjanimi - Garmin
Arvustus: Garmin FR 910XT

ja Polar V800, mis aprillis peaks müügile tulema. Jah, on ka sellel miinuseid - 1.aku võiks kesta 20tundi mitte 13, 2.see sisene aku aga see on kõigil GPS-ga kelladel. 3.vajab uut jalaandurit (aga sellega pole kiiret), sest uue mudeliga tuleb kasutusele bluetooth, varasema WIND ühenduse asemel ja vanad andurid sellega enam ei tööta. See akuaeg oli beta mudelil ja vb final mudelil on tarkvaras muudatusi? ootame ära ja vaatame. Kõrgust vaadatakse baromeetri põhjal, see on hea.
Arvustus: Polar V800

Ühesõnaga kõigil on oma puuduseid ja oma plusse ja kellel meist neid poleks, kelladest rääkimata :D
Hetkeseisuga kõiki plusse ja miinuseid kokku võttes kaldun siiski Polar V800 poole aga õnneks on otsustamiseks veel aega. Enne järgmist olulist võistlust on vaja see ost ära teha aga sinna on veel kaks kuud aega.

Rahul olla või mitte olla? selles pole küsimus - rahul!

Sellele küsimusele vastust leida polegi tegelikult väga raske - enamus kõrvalseisjaid ilmselt pole rahul aga ennastki üllatades leian ise, et olen tegelikult jooksuga rahul!

Kirjeldan siin sõidu algusest peale, kuidas ja mis sai tehtud ning jutu sees lahkan ka seda, miks ma siis ikkagi rahul olen. Tegelikult aasta alles ju algas ja eesmärkide täitmiseks, mis olid seatud selleks aastaks, on aega veel küllaga! :P

Selleks, et alustada, peab minema tagasi mitu päeva aga sellest lühidalt. igatahes need (tegelikult ööd) olid suhteliselt unetud ja unevaegus pani päris muretsema, kuidas olla üleval 24tundi järjest. Miks üleval - närv jooksu pärast? ei, pigem sellest, et jooksumaht oli langenud ja energiat oli kehas palju üle ning see ei lasknudki korralikult magada. või siis, ka õige väheke närv reisi pärast - kuna elus on reisida saanud eestist välja siiski suhteliselt vähe, siis jah, just reisi, mitte jooksu pärast. Kui jooksule mõtlesin, siis tekkis pigem mõnus rahulik ja kindel tunne. Jooks on jooks ning elus joostud ju küllaga.

Mis siin ikka pikalt unest pajatada, läheks siin kiirelt ajas edasi:
on sõidupäev, hommikul 4st uni pühitud, kella 5ni arvutis, siis Sirts üles ja viimased ettevalmistused. veidi peale 6t tassisin 4korda kraami auto peale ja muudkui ronisin jälle 4ndale korrusele tagasi järgmiste asjade järele :D  Auto asju kuhjaga täis ja rohkem poleks sinna küll kedagi enam mahutanud :D tavalised meie - ka nädalavahetuseks Pärnusse emale külla sõites on auto asju kuhjaga täis ja too muudkui imestab, et mida me küll muudkui kaasa tassime - aga ometi on vaid vajalikud asjad kaasas ja kõike kasutame :D
Sekundi pealt 6:30 olime sadama checkin-is ja isegi polnud esimesed :D Sõit oli muidugi igav ja venis... kui eesti lähedal polnud jääst õrna haisugi, siis soome lähedal oli kallas jääs ja lumi maas. Oligi vaheldus igavale sõidule. Sadamast välja saades tõmbasin tee serva seisma ja Sirts ütles - kuna hotelli hakatakse laskma alles lõuna paiku, siis lähme käime lähedal Espoos IKEA-s ära ning siis loomulikult avastasime, et ta polnud aadressi kuskile kirjutanud. ma pakkusin, et sõidame Hotelli ja uurime sealt - aga GPS muidugi ei leidnudki seda tänavat üles, mis Hotelli broneeringu paberitel oli. leidis aset hullult helistamist ja väga nõutut olekut, et kuhu me nüüd üldse võõras ja tundmatus riigis sõidame??? Enamus ei vastanud kõnedele, lõpuks saime IKEA aadressi aga GPS ei leidnud ka seda tänavat üles :D (telefonidel roamingus muidugi internet ei töödanud ka, nii et ei saanud ka ise netis otsida). Ühesõnaga segadust kui palju, kuniks ma otsustavalt leidsin hotelli hoopis auto GPS-st üles, kaart ette ja hotelli poole teele! Kuigi jõudsime varakult hotelli, saime kohe tuppa sisse ning saime ka IKEA aadressi (tuli välja, et eestist meile SMS-ga saadetud aadressis oli üks täht lihtsalt tänavanimes kirjutamata jäetud, ajas ikka närvi küll :D Selline segadus siis...
Edasi väga palju päevast kirjutada pole - sai mindud ja tehtud hotelli juures väike jooksutiir ja kiirendusi ning mäkkejookse tehtud (avastasin, et seal on superhea trenni teha - ainult mäed ning pikad kergliiklusteed). Varakult õhtul 8st juba magama ja nagu minu puhul tavaline, 4st üleval jooksupäeva hommikul :D  Hotelli Rootsi lauas sai muidugi kõht nii täis pugitud, et lausa valus hakkas :D

Aga nüüd siis jooksu juurde. Tegelikult väga palju ei olegi rääkida.
Esiteks ehmatas veidike rajakate - betooni peal õhuke riie, mis oluliselt betooni põrget ära ei võtnud - enamus trennid olid tehtud pehme staadioni tartaankatte peal, mille põrge on absoluutselt erinev. Seda ei osanud küll varem ette kujutada ega oodata aga lootsin, et ehk pole hullu, jooksmine on jooksmine.
Ilmselt kõik, kes jooksmisega tegelevad, teavad kui kiirelt tegelikult joostes aeg läheb ning sa ei pane tähelegi, kuidas tunnikesed mööduvad. Plaan oli joosta ca 4:25-4:35min/km tempos esimesed 100km, edasi langetada veidike tempot tasapisi, nagu mulle sobib. Joomise planeerisin iga 15min järel, geel iga 30min järel+soolatablet. enne jooksu sai veel 10min vetsuukse taga oodatud, kuniks selgus, et uks on vist hoopis lukkus ja pidin teise koha otsima. Selle aja taha jäi ka see, et enam polnud aega end vaseliiniga kokku määrida. väheke muret see tekitas, teades kui kergelt mul alati hõõruma hakkab igalt poolt aga mis parata. Pärast jooksu end üle vaadates sain aga üllatuse osaliseks - ei olnudki kuskilt hõõrutud, ainult üks rinnanibu oli verine ja seegi sellepärast, et plaaster oli sealt kuskile oma teed uitama läinud. Igatahes kohe-kohe oligi start ja kõik panid minekut. Teiste tempost ei hoolinud ega jälginud ka, kuidas teised jooksevad - ainult omadest möödudes üritasin ikka vahest ergutada neid. Jooksin enda tempos, mis tundus mugav ja trennide põhjal ilusti jalgades. Tundsin muret küll, kuidas haigele põlvele mõjub kurvides jooks (aga õnneks hakkas põlv kergelt tunda andma alles peale 100km möödumist). Tegelikkuses kurvid ei olnudki järsud, kuna ma ei saanud enamus kurve võtta siserajal vaid kohati isegi kõige välimisel - rahvas jaotus suht ühtlaselt ringile ära ning kohati olid suured pundid, millest pidi pidevalt suure kaarega mööduma (ka sirgetel ei saanud otse joosta) - hiljem veidike arvutusi tehes, pakun et jooksin tegelikkusest ca 4-5% pikema maa läbi). Ametliku pikkuse järgi 40,2km möödus umbes-täpselt 3tunni täitumise kandis (mis oli ju täpselt eesmärgiks olnud tempo) aga ilmselgelt olin välisrajal jooksmisega läbinud selleks hetkeks juba veidi üle 42km tegelikkuses, mis pani veidi muretsema, et olemine on liiga hea ja kerge ning edaspidi otsustasin hakata joogipunktides peatuma ja rahulikult jooma ning lasin veidike ka (seda tegin juba tegelikult kuskil peale 30km täitumist) jooksukiirust alla, nii et keskmine kiirus langeks ja oleks veidike puhkamisaega. Aga peale 50km ehk siis kuskil 4tunni kandis hakkas lõpuks ringi sisemise jala reielihas veidike kangeks minema kurvides. See sundis tempot veel veidike langetama, nii et lihas krampi ei läheks ja laseks ilusti joosta. 6tundi täis ja läks lahti jooksmine teises suunas. Üllatav oli see, et kuigi nüüd oli jooksmine tavalises staadioniringi suunas, ei osanud kuidagi hoida ennast võimalikult sissepoole vaid lausa ise jooksin/kaldusin jooksma väljapoole. Tempo püsis ühtlane, ringiajad olid ok, enesetunne hea, pulss madal. (kuskil 120-125kandis) ja enne kange olnud reielihas enam tunda ei andnud vaid nüüd hakkas muidugi tasapisi "uue" sisemise jala reielihas tunda andma. Kuna olin varemalt tempot juba korralikult aeglustanud, siis ametlik 100km sai täis alles kuskil 8:12kandis (tegelikult ilmselt oli selleks hetkeks füüsiliselt läbitud ca103-104km). Polnud tunnetki, et jalgadega probleeme oleks, energiat veel kuhjaga, eesmärk oli ka veel täiesti reaalne, kui... lihas hakkas kangeks ja valusaks minema, kuniks 105km peal peatusin - lasin hobusesalvi reite peale määrida ja veidike masseerida reielihaseid - kuna teadsin, et niimoodi enam eesmärki täis ei saa, siis ei olnudki enam tahtmist rajale tagasi minna aga 17min hiljem ma siiski tasakesi sinna kõndima läksin. peale mõningaid kõnniringe, sai lihase soojemaks ning valulävest üle mindud ja ca 8km joostud tasapisi kiirenevas tempos, kuid, siis oli reielihas juba nii "katki", et rohkem jooksusammu teha ei saanud - jalg vajus alt ära iga ürituse peale. Sel hetkel võtsingi vastu otsuse, et kõnnin kuni 12tundi täis saab ja edasi elan teistele jooksurajal kaasa. 12tundi saigi kuskil veidi üle 128km täis ning ümarguse 129km peal peatusin. Noo tee, mis tahad aga kõndima ma sinna küll ei läinud ja kuigi ma teoorias oleksin  24tunni lõpuks võinud isegi 200km täis kõndida, siis see tulemus mind ei motiveerinud üldse kõndima, tegema tegevust, mis mulle üldse ei meeldi - sellepärast ma ju jooksengi, et ei peaks kõndima! :P
Ühesõnaga tagasi mõeldes, mis siis reielihasega juhtus ja mis mõjutas:
1.Kõige enam betoonpõrand, millega lihas absoluutselt harjunud polnud - see oli määrav, sest just põhitreeningud sai tehtud ristivastupidiselt pehmel kummirajal. Tuli meelde, et ainukese veidike kiirema jooksu (2tundi ja 27km) tegin nädal varem asfaldil ja ka peale seda üllatasid mind 2-3päeva haiged reielihased, mida Eestis hallis joostes küll ei juhtunud.
2.Võibolla oleks lihas pidanud kauem vastu ka selle betooni peal, kui tegelik tempo oleks alguses madalam olnud aga ma ei usu, et lõpuni, arvestades punkti 1.  aga tegelikult, kui ma peaks uuesti jooksma samal rajal (või ka edaspidi mujal), siis ma ei jookseks teisiti ega aeglasemalt. Just sarnane tempo, sellega ma alustan ka järgmisel korral, täpselt paras tempo! Lihtsalt seekord, selle harjumatu rajakatte kohta oleks võinud aeglasem olla alguses - oleks vähem lihast põrutanud. Kui peaks seal veel osalema, peaks tegema põhitreeningud asfaldil.
3.Kuna eelmise aasta lõpus oli praktiliselt 2,5kuud trennivaba põlvevalu pärast ja alles jaanuaris sai uuesti jooksma hakatud, siis liiga väike jooksupõhi all. praktiliselt 1kuu treeninguid ainult, on nii pika jooksu põhjaks vähe.
4.Mäkkejookse/allajookse või mägisel pinnal jookse olematul hulgal, just need tugevdavad reit.
5.Viimasel 3nädalal puudus täielikult pikk jooks uusti tunda andnud põlvevalu pärast. st. lihasel kadus harjumus pikemaid jookse teha. Hallis siseringil jooksmine mõjutas sisemise jala põlve.

ja positiivsed pooled:
1.Jooksin 100km eesti kolmanda tulemuse, ka 12tunni tulemus oli eesti 3s. Üldiselt arvestatakse ultrajooksus tulemustena ka pikemate jooksude vaheaegasid.
2.Tekkis tahtmine juba uuesti jooksma minna, sest asi jäi ju pooleli. pigem tõstis hoopis tahtmist.
3.Ilus ja kerge jooks alguses, tõstis enesekindlust minna järgmine kord jooksma tunduvalt paremat tulemust, kui seekord eesmärgiks oli. Nägin, et olen selleks  valmis. (Kui Rainil tekkis sportlik viha, siis mul pigem entusiasm juba kuhugi jälle jooksma minna!) Olgem positiivsed!
4.Ma pole pettunud, et eesmärki täis ei jooksnud, sest ilus algus ja need tunded, mis jooksuajal valdasid, andsid juurde tahtmist ja enesekindlust! Mulle lihtsalt meeldib jooksmine ja ma ei jookse teiste pärast vaid selle tunde pärast, mis see mulle endale annab. see on vapustav! Need tunded, mis valdavad, on paremad, kui narkomaanil doosi kätte saades. sa jooksed ja tunned, et nagu mängiksid jooksuga ning see annab sulle hoopis energiat juurde, mitte ei võta ära. Tahtmine uuesti joosta hoopis kasvab, mitte ei kao. Positiivsed emotsioonid on üle!


iseenesest oli tegelikult see Espoo areen täitsa huvitav - keskel olid platsid, muude spordialade jaoks ja nii esimesel kui teisel korrusel olid jooksurajad - esimese korruse rajal oli isegi mägi sees, mis tõi vahepeal raja teisele korrusele. Täitsa huvitav, saaks mägist trenni teha isegi talvel. Jooksurada on piisavalt lai, jooksuread olid laiemad kui standartsed staadionirajad. Jooksuraja pikkus ainult imelik 390,004m

Igatahes veel lõpetuseks:
Sai ära vaadatud ka autasustamine ja võtsime peale ka Mardi, kelle pärast Tallinnas ilusti koduukse ette viisime. Muidugi sadama poole sõitma hakates oli juba soomes tavaliseks saanud probleem - ei GPS seade ega auto GPS ei leidnud sadama aadressi üles ja mingi pool tundi otsisime ja helistasime seal, kuhu sõita, seekord oli aadress teada aga sellist tänavanime polnud üheski seadmes. Lõpuks siiski aitas hädast välja auto GPS, kus huvipunktide all oli sadam siiski olemas. aega võttis aga saime hakkama ja jõudsime ilusti ka laevale.
Kuna lihas oli täitsa "katki", siis muidugi oli istuma saada ja tõusta raske, samuti treppidest kõndimine aga saime hakkama ja nüüdseks hakkab juba olukord normaliseeruma - tahaks jooksma!

Supertublid olid kõik eestlased, kes jooksul osalesid - vahet pole, kui pika vahemaa nad läbisid aga kõik nad on andunud jooksufännid ja ei suuda ilma selleta elada. Tegelikult olid muidugi tublid, kõik osalejad! Peale jooksu, tundub, et minuga on isegi arvestama hakatud soomes - FB-s lisas mind sõbralisti 1. endurance24 jooksu võitja ja lisaks veel  2. hetkel kehtiva soome rekordi omanik, 3.tuntud inglise jooksja, kes kutsus mind enda korraldatavale 7päeva jooksufestivalilegi. Nii lahe on omada sõpru ja tuttavaid valdkonnas, millesse sa oled ihu ja hingega end pühendanud ja ilma milleta sa hakkama ei saa!

Hullult pikk jutt tuli ja ega te pea seda läbi lugema - minge parem tehke selle ajaga midagi kasulikku - minge jooksma!

PS! Järgmise 24tunni jooksuni on veel mõni kuu aega, nii et uued ettevalmistused hakkavad 1st märtsist. Kui jaanuaris oli tavaline nädal 340-380km jooksmist, siis loodetavasti uues perioodis leidub nii mõnigi  400+km. nädal.

Elame ja jookseme, nagu öeldakse!